Minu mõtted ja tegemised!

Sai siis just värskelt käidud Tapa rahvajooksul, mille korraldus on muutunud üha paremaks. Ma küll eelmine aasta ei käinud, aga tipptasemel tutvustaja, kiipidega rinnanumbrid, seda poleks osanud oodatagi. Ka rahvas oli kohale tulnud Eesti eri paikadest, kaasa arvatud ka Eesti jooksuparemikku kuuluvad jooksjad, palju kohalikke jooksjaid ning niisama sporti nautivaid inimesi. Distants muidugi tekitas küsimusi ning ära märgitud 9 km see kindlasti ei olnud, sest vaevalt ma 9 km 29 minutiga läbida suudan:D.    Aga jooksust, mis ta ikka , minu jaoks tavaline tempotreening, kulges üpris raskelt, ei olnud täna kordagi kerget hetke, terve jooks oli eneseutsitamine. Aga siiski võin rahule jääda, kuna haanjaks on see hea tempokas, ka selline maastiku peal( Mitte küll võrreldav Haanja maastikuga, aga siiski) kulgev rada. Täna siis juhtus see, mida ma juba natukene aega kartnud olen- nimelt sai Karl-Gustav Nagel minust jagu, see on ühest küljest väga positiivne. Tubli! Ka Georg ja Rando o...

  Terve meie elu on täis valikuid, alustades juba maast madalast. Väikese põnnina seisame me valiku ees- kas minna sinna mänguväljakule Robertiga, või hoopis teisele Markusega ? Juba sellest ajast peale õpime me tasapisi oma valikuid analüüsima ning nende tähendus muutub järjest suuremaks. Otsustamaks meie tulevikku. Jah, tõesti, see mänguväljaku küsimus ehk ei muuda meie tulevikku, kuid seegi on võimalik. Pärast seda lasteaias tuleb juba teha kaalukamaid otsuseid, keda ma joonistan , kellega koos sööma lähen, kes on mu hea sõber jne.  Ühesõnaga- kuhu ma jõuda tahan , on see, et meie elu koosnebki valikutest. Mõnel meist on paremad võimalused ja rohkem valikuid, kuid kõigil ei ole seda.  Mida suuremaks me kasvame , seda suurema kaaluga valikuid me tegema peame, see ei ole lihtne, ei peagi olema, elu õpetab meid iga päev , kuidas teha paremaid valikuid, kes sellest õpivad, nemad võidavad. Näiteks , minu arvates üks suurimaid valikuid siiani on olnud pärast keskkooli , et m...

Väikene pisik on tulnud ka minu õuele, kurb on küll. Kui tahaks nagu treenida, aga ei saa.   Pärast Tallinna Maratoni tegin kaasa Tartu Rattamaratoni 40 km , sellega jäin rahule, see ei ole küll prioriteet minu jaoks ,aga lahe on koos tööseltskonnaga ka rahvaspordiüritustel käia. Ja ajaga 1:35 suutsin ma kõigil oma töökaaslastel selja prügiseks teha- mmmm magus!   18 ndal septembril tegin kaasa Aaspere -Haljala rahvajooksu, mis on mõeldud koolivõistluseks, aga on avatud ning teretulnud on ka väljastpoolt Haljala kooli inimesed. Sellel hommikul juba tundsin, et tervis on kehva, neelata ei saanud, aga noh , ei saanud ju minemata ka minna, loll nagu Cris Poll :) , tugev tuul oli vastu, alguses üritasin üksi ära minna ees, kuid see ei õnnestunud, mõttetu oli ise tööd teha ees. Võtsin siis veidi tempot alla ja jäin teiste tuulde. Umbes 5 kilomeetrit hoidsin Rando ja Karl-Gustavi seljataga, ning kilomeeter enne lõppu nõelasin ja võtsin esikoha ahnelt endale. Aeg 27:42 pole küll pa...

Niisiis, olen jälle siin. Vahel harva ikka käin. Mõtlen. Ning panen kirja, selle ,mida mõtlen. Räägin lühidalt Rogainist, mis minu jaoks oli täielik ebaõnnestumine, Narva jooksust,Jooksmisest Leedu imemehe Aidasega, Tartu Suvejooksust ning tulekul olevatest jooksudest.   Suvine 12 h öine orienteerumine oli ahvatlev pakkumine. See toimus 3 nädalat pärast Laulasmaa ultrajooksu. Oli väikene kartus sees küll, et ultra on veel jalgades ning tuleb raske võistlus. Asjad valmis pandud ja asusimegi starti. Mina ja Priit. Päris hea algusega panime minema, hoidsime head tempot ja nautisime võistlust. Aga mõne tunni möödudes märkasin, et mu camel-bag ( veekott seljas) laseb kuskilt vett läbi ning mu alaselg oli läbimärg. Viga võis olla täiesti minus endas, kui selle camel-bagi kokku panin, kuid võisluskäigus viga ei leidnud ning kott jooksis tühjaks. Selge oli see, et ilma veeta ei tee me midagi. Jõime kahepeale Priidu vett, ka see lõppes.... Ning tuli teha otsus. Mis edasi. Otsustasime veel ...