Vanad võlad ja uus möla!
Niisiis, olen jälle siin. Vahel harva ikka käin. Mõtlen. Ning panen kirja, selle ,mida mõtlen. Räägin lühidalt Rogainist, mis minu jaoks oli täielik ebaõnnestumine, Narva jooksust,Jooksmisest Leedu imemehe Aidasega, Tartu Suvejooksust ning tulekul olevatest jooksudest.
Suvine 12 h öine orienteerumine oli ahvatlev pakkumine. See toimus 3 nädalat pärast Laulasmaa ultrajooksu. Oli väikene kartus sees küll, et ultra on veel jalgades ning tuleb raske võistlus. Asjad valmis pandud ja asusimegi starti. Mina ja Priit. Päris hea algusega panime minema, hoidsime head tempot ja nautisime võistlust. Aga mõne tunni möödudes märkasin, et mu camel-bag ( veekott seljas) laseb kuskilt vett läbi ning mu alaselg oli läbimärg. Viga võis olla täiesti minus endas, kui selle camel-bagi kokku panin, kuid võisluskäigus viga ei leidnud ning kott jooksis tühjaks. Selge oli see, et ilma veeta ei tee me midagi. Jõime kahepeale Priidu vett, ka see lõppes.... Ning tuli teha otsus. Mis edasi. Otsustasime veel vaadata mõned punktid, et ehk tuleb veepunkt, aga andsime ennem alla... oleks me alguses kuulanud, siis oleksime teadnud, et järgmisest juba olekski vett saanud. aga me kõndisime juba finishi poole. Mõlemad pettunud, see kõndimine tundus kui terve igavik, polnud just meeldiv, tundsin end nagu altvedajana, jah ma tean, kõigil juhtub ja alati ei lähegi hästi, aga ikkagi, see oli ebaõnnestumine ja õpetlik kogemus!
Narva energiajooks. See oli väikene kiirusetrenn maratoniks valmistumise perioodil. Ega sest väga rääkida polegi, olin rahul et suutsin hoida kilomeetri aja üpris eesmärgilähedase, 3:53 keskmine min/km oli minu jaoks tubli õnnestumine , jäin rahule, pärast kuulasime veidi Sal-Sallerit ja nii ta läks.
Ülejärgmisel päeval jooksin oma treeneriga koos Leedu imemehe Aidasega, jooksime siis Viitnalt Kohtla-Järve kanti , jooksutempo oli päris korralik 6min/ km , aga peatusi tegime üpris tihti, ligi 3 km vahedega ja alati oli vaja Aidasel rohkem, meil natukene vähem - end tankida. Kuna Aidasel oli juba seljataga sadu kilomeetreid. Tegime korraliku 40 minutilise lõunapausi ning siis kulgesime ühtlase tempoga edasi. Supermees Aidas on jõudnud oma teekonnaga Poola. Ligi 3400 km pikk ring ümber läänemere peaks lõpu saama septembri keskpaigas.
Pärast Narva Energiajooksu otsustasime siis Lilianiga, võinoh, tema otsustas ennem ära ja siis mina, et jookses Tartu suvejooksu 10 km . Mõeldud, tehtud, 19. august läksin Tartu, käisime vaatasime öölaulupidu , kuigi päris lõpuni ei saanud olla, kuna oli vaja puhkama minna. Hommikul väike söök ja siis vaikselt võistluspaika, jällegi suutsin hoida enda jaoks korralikku tempot 3:55 min/ km , jõudsin veel veidike Lilianile vastu joosta ja teda veidike motiveerida, ei tea , kas sellest kasu oli, aga isikliku rekordiga ta siiski hakkama sai, 54:02 . Hea töö igatahes!
Pärast seda tegin veel viimase kontrolljooksu ümber Ülemiste järve, mis andis jällegi palju kindlustunnet, kuna ka seal oli keskmine kiirus 3:56 min/ km. Ma uskusin, et olen maratoniks täiesti valmis!
Aga mis mu eesmärk siis maratoniks oli ? Miinimum eesmärk oli 3:11, mis oleks tähendanud uut isiklikku rekordit, sisimas, aga tahtsin väga joosta 2:59:59, seetõttu ka suur pettumus, aga mis siis toimus ja kuidas läks?
Juba reedel läksin Harku memme juurde , et vaikselt kliimaga kohaneda, ehk n.ö aklimatiseeruda , enesetunne oli hea, ärevust polnud, magasin ilusti, laupäeval avamispidu, pastaparty, korralikult sain magada , probleeme ei olnud. Pühapäeval korralik hommikusöök, vajalikud ettevalmistused tehtud, väike soojendus ja starti, kõik toimis . Võtsin eesmärgiks hoida 3:00 tempomehega ühte sammu, alguses tundus rahulik tempo, siis jällegi hakkasin kahtlema , et kas see on ikka minu jaoks võimete kohane, 4:15 per km, aga siis nii me jooksime, punt oli suur, juua sain ilusti, geeli tarbisin, probleeme justkui ei olnudki. Sammume esimese ringi lõpuosas, rahvas elab kaasa, Margus kutsub jõudsasti rahvast ergutama, et ärge olge nii passiivsed, te olete ju eestlased. Nii ta sundis ikka mõne pealtvaataja plaksutama ka:) ja paljud ei vajanud jooksjate nõudlust, vaid ergutasid ise kõvasti. .. Aga siis.. siis muutus minu jaoks 3:00 ülejõu käivaks, olin sunnitud hoogu veidi maha võtma. Olin pettunud, kuid siis mõtlesin, et ah, pole hullu, kui suudan siiski edasi joosta normaalse tempoga ja hoogu alla 5 min/ km ei lase, siis tuleb uus isiklik ikka ära, 5 km oli jäänud, olin napilt isikliku rekordi graafikus, kuid ega õuduste jada ei saanud veel lõppu. Tundsin et reielihas tõmbas krampi, pidin peatuma, proovisin joosta, aga ei, midagi polnud teha , ka kõndida ei saanud, siis ma proovisin veidike venitada ja hoida ning püüdsin lahendust leida. Ootasin veidi ning sain jälle ennast jooksma , jälle energiat täis ning väike õrn lootus oli veel isikliku rekordi osas, kuid Vanalinna munakivi teele jõudes olin sunnitud jälle seisma jääma, ei ühtki sammu , et krampi ei tuleks. Ja ei saanudki liikuma, isegi mitte kõndida, sain vaid seista. Kõik vuhasid mööda, see oli karm. Sinna jäi nii mõnigi minut, kuid õnneks sain siiski end veidikene liikuma ning suutsin vähemalt finishisse vedada , lihtrahva jaoks ehk täiesti tubli 3h 15 minutiga.
Kui keegi ikka veel aru ei saa, miks ma rahul ei ole, siis ma ei oska seda paremini seletada! Aga see , et ma rahule ei jäänud, ei tähenda , et ma nüüd enam ei viitsi, vastupidi, ühel heal päeval ma jooksen üle maratoni finishijoone , kui finishikell tiksub veel kolmandat tundi. Ma luban seda!
Päikselist ja kirjut sügist,
ma olen ikka ülikehva blogija, kui vaadates siin kõrvalt mõnda teist,
aga ehk ma paranen:)
Suvine 12 h öine orienteerumine oli ahvatlev pakkumine. See toimus 3 nädalat pärast Laulasmaa ultrajooksu. Oli väikene kartus sees küll, et ultra on veel jalgades ning tuleb raske võistlus. Asjad valmis pandud ja asusimegi starti. Mina ja Priit. Päris hea algusega panime minema, hoidsime head tempot ja nautisime võistlust. Aga mõne tunni möödudes märkasin, et mu camel-bag ( veekott seljas) laseb kuskilt vett läbi ning mu alaselg oli läbimärg. Viga võis olla täiesti minus endas, kui selle camel-bagi kokku panin, kuid võisluskäigus viga ei leidnud ning kott jooksis tühjaks. Selge oli see, et ilma veeta ei tee me midagi. Jõime kahepeale Priidu vett, ka see lõppes.... Ning tuli teha otsus. Mis edasi. Otsustasime veel vaadata mõned punktid, et ehk tuleb veepunkt, aga andsime ennem alla... oleks me alguses kuulanud, siis oleksime teadnud, et järgmisest juba olekski vett saanud. aga me kõndisime juba finishi poole. Mõlemad pettunud, see kõndimine tundus kui terve igavik, polnud just meeldiv, tundsin end nagu altvedajana, jah ma tean, kõigil juhtub ja alati ei lähegi hästi, aga ikkagi, see oli ebaõnnestumine ja õpetlik kogemus!
Narva energiajooks. See oli väikene kiirusetrenn maratoniks valmistumise perioodil. Ega sest väga rääkida polegi, olin rahul et suutsin hoida kilomeetri aja üpris eesmärgilähedase, 3:53 keskmine min/km oli minu jaoks tubli õnnestumine , jäin rahule, pärast kuulasime veidi Sal-Sallerit ja nii ta läks.
Ülejärgmisel päeval jooksin oma treeneriga koos Leedu imemehe Aidasega, jooksime siis Viitnalt Kohtla-Järve kanti , jooksutempo oli päris korralik 6min/ km , aga peatusi tegime üpris tihti, ligi 3 km vahedega ja alati oli vaja Aidasel rohkem, meil natukene vähem - end tankida. Kuna Aidasel oli juba seljataga sadu kilomeetreid. Tegime korraliku 40 minutilise lõunapausi ning siis kulgesime ühtlase tempoga edasi. Supermees Aidas on jõudnud oma teekonnaga Poola. Ligi 3400 km pikk ring ümber läänemere peaks lõpu saama septembri keskpaigas.
Pärast Narva Energiajooksu otsustasime siis Lilianiga, võinoh, tema otsustas ennem ära ja siis mina, et jookses Tartu suvejooksu 10 km . Mõeldud, tehtud, 19. august läksin Tartu, käisime vaatasime öölaulupidu , kuigi päris lõpuni ei saanud olla, kuna oli vaja puhkama minna. Hommikul väike söök ja siis vaikselt võistluspaika, jällegi suutsin hoida enda jaoks korralikku tempot 3:55 min/ km , jõudsin veel veidike Lilianile vastu joosta ja teda veidike motiveerida, ei tea , kas sellest kasu oli, aga isikliku rekordiga ta siiski hakkama sai, 54:02 . Hea töö igatahes!
Pärast seda tegin veel viimase kontrolljooksu ümber Ülemiste järve, mis andis jällegi palju kindlustunnet, kuna ka seal oli keskmine kiirus 3:56 min/ km. Ma uskusin, et olen maratoniks täiesti valmis!
Aga mis mu eesmärk siis maratoniks oli ? Miinimum eesmärk oli 3:11, mis oleks tähendanud uut isiklikku rekordit, sisimas, aga tahtsin väga joosta 2:59:59, seetõttu ka suur pettumus, aga mis siis toimus ja kuidas läks?
Juba reedel läksin Harku memme juurde , et vaikselt kliimaga kohaneda, ehk n.ö aklimatiseeruda , enesetunne oli hea, ärevust polnud, magasin ilusti, laupäeval avamispidu, pastaparty, korralikult sain magada , probleeme ei olnud. Pühapäeval korralik hommikusöök, vajalikud ettevalmistused tehtud, väike soojendus ja starti, kõik toimis . Võtsin eesmärgiks hoida 3:00 tempomehega ühte sammu, alguses tundus rahulik tempo, siis jällegi hakkasin kahtlema , et kas see on ikka minu jaoks võimete kohane, 4:15 per km, aga siis nii me jooksime, punt oli suur, juua sain ilusti, geeli tarbisin, probleeme justkui ei olnudki. Sammume esimese ringi lõpuosas, rahvas elab kaasa, Margus kutsub jõudsasti rahvast ergutama, et ärge olge nii passiivsed, te olete ju eestlased. Nii ta sundis ikka mõne pealtvaataja plaksutama ka:) ja paljud ei vajanud jooksjate nõudlust, vaid ergutasid ise kõvasti. .. Aga siis.. siis muutus minu jaoks 3:00 ülejõu käivaks, olin sunnitud hoogu veidi maha võtma. Olin pettunud, kuid siis mõtlesin, et ah, pole hullu, kui suudan siiski edasi joosta normaalse tempoga ja hoogu alla 5 min/ km ei lase, siis tuleb uus isiklik ikka ära, 5 km oli jäänud, olin napilt isikliku rekordi graafikus, kuid ega õuduste jada ei saanud veel lõppu. Tundsin et reielihas tõmbas krampi, pidin peatuma, proovisin joosta, aga ei, midagi polnud teha , ka kõndida ei saanud, siis ma proovisin veidike venitada ja hoida ning püüdsin lahendust leida. Ootasin veidi ning sain jälle ennast jooksma , jälle energiat täis ning väike õrn lootus oli veel isikliku rekordi osas, kuid Vanalinna munakivi teele jõudes olin sunnitud jälle seisma jääma, ei ühtki sammu , et krampi ei tuleks. Ja ei saanudki liikuma, isegi mitte kõndida, sain vaid seista. Kõik vuhasid mööda, see oli karm. Sinna jäi nii mõnigi minut, kuid õnneks sain siiski end veidikene liikuma ning suutsin vähemalt finishisse vedada , lihtrahva jaoks ehk täiesti tubli 3h 15 minutiga.
Kui keegi ikka veel aru ei saa, miks ma rahul ei ole, siis ma ei oska seda paremini seletada! Aga see , et ma rahule ei jäänud, ei tähenda , et ma nüüd enam ei viitsi, vastupidi, ühel heal päeval ma jooksen üle maratoni finishijoone , kui finishikell tiksub veel kolmandat tundi. Ma luban seda!
Päikselist ja kirjut sügist,
ma olen ikka ülikehva blogija, kui vaadates siin kõrvalt mõnda teist,
aga ehk ma paranen:)
Comments
Post a Comment