Ja nii ta jälle venis, see kuradi lugu , mis pidin pärast arstil käimist kirja panema. Aga ma ei teagi, mis edasi. Süst tehtud, poldki hullu, aga pole palju paremaks läinud ka. Kui, siis ainult natukene. See selleks. Selleks et kuskilt kukkuda, peab kuskile jõudma. EI tea kui kõrgelt ma kukkusin , just neli kuud ja 20 päeva tagasi , vb kukkusin ei kuskilt veel alla poole. Vb kukkusin poole pealt alla. jne. Surnud ring. Elu läheb edasi. Jooksen edasi. Ja mis kõige tähtsam. eesmärgid säilivad. Viha on suurem. Tahtmine on suurem. Tase on sitem. Aga kõik jätkub:) Kiirust pole ollagi aja 22. aprillil Tarva mäel kohtume. !
Soomes käidud, lahing peetud, organismile piisavalt puhkust antud ning nüüd kevade suunas!
Hei, lugejad! Olen olnud mõnda aega blogi kirjutamisest eemal. Olgu see siis loomekriis, ajapuudus või mida iganes, aga kui ikka ei tule, siis ei tule! Etteruttavalt võin öelda, et hetkel läheb kõik positiivses suunas ning ootan juba väga kevadisi mõõduvõtte iseenda ja teistega! Kuidas läks Soomes ning kas ma olen rahul? Tulemust teavad juba ehk paljud, kes vahel minu tegemistel silma peal hoiavad. Rene küsis minult pärast jooksu videointervjuus " Cris Poll, et kas see sport on ikka imelik asi, olete esimene Eesti mees, kes ületab viiendat korda 200km piiri 24h jooksus, te saate autasustatava koha, olete kuue hulgas, aga vist rahul ei ole, nii palju, kui mina sellest jooksu käigust aru saan?" Kõige eelmainituga ma võingi rahul olla, aga tulemus 212,668 km ei olnud päris see, mille pärast Soome sai sõidetud! See, et isiklikust rekordist jäi puudu vaid 1,182 km, ei morjendanud mind. Kui tulemus oleks napp isiklik a la 214 km, siis oleks minu rahulolu olnud enamvähem ...
Comments
Post a Comment