Nagu vana keskerakondlane - TEHTUD. 100 km pingutust- rõõm, kannatus, valu ja veelkord rõõm!!

Väga meeldiv, et mu plaanid saavad vahel harva ka teoks. Mingi aeg rääkisin plaanist minna 100 km jooksule haanjasse, eesmärgiga läbida ja siis nagu alati, endast ka parim anda. Usun et sain hakkama, 100 km ajaga 11.h 4 min haanjas mitte kõige tasasemal pinnasel tõi siis 8 .nda koha.
Aga algusest siis. Esiteks siis läksime Meritiga juba üks päev varem haanjasse, kuna muidu oleks pidanud eriti vara kadrinast minema kui õigel päeval oleksime läinud, Aitähh veelkord Eveli ja Elise, kelle abil ja kelle juures sai ööbitud. Startisin enda Juhendaja / Treeneri / Abimehe/ Sõbra/ Iidoli / Eeskuju -ga ( Kindlasti suurte tähtedega) , ultrajooksja Aivar Luuaga koos hommikul kell kuus, ja uskuge või mitte. 11h ja 4 min hiljem olime me ikka koos, nagu Aivar ütles , kui meilt küsiti , et kas paneme ühe maratoni aja mõlemale , kuigi üks meist oli eespool- vastas Aivar , et me teeme kõike koos! Müts maha selle mehe ees ja kui ma oleksin staar siis ma tänaks veel väga paljusid , aga ei hakka siin mingit nimekirja looma, Aga usun, et kõik saavad aru keda see puudutab , kui ütlen , et TÄNAN KÕIKI, KES MINUSSE USKUSID, EDU SOOVISID , PÖIALT HOIDSID NING ON VÄHEMAL VÕI SUUREMAL MÄÄRAL SEOTUD SELLEGA, ET MA OLEN VÕIMELINE 100 KM JOOKSMA. Kui kedagi kotib , siis räägin lühidalt, mis enesetunne mind valdas see 11 h . Alguses oli asi suhteliselt hea, kuna tempo oli madal, mis on ultrajooksul väga oluline, et mitte alguses liiga kiirelt minna, kiiret söögipeatused ( 1-3 min) sai teha iga 6,25 km tagant ning sai suht palju ennast tankida. Rada oli suht mägine ja ka väga vesine, et pm 100 km sai joosta läbimärgade tossudega( sitt päev :D ) . Kuni 50 km-ni oli enesetunne lausa liiga hea:) siis hakkas enam vähem heaks minema, mitte enam liiga heaks. Kuskil 80 km peal olid asjad juba natukene teistpidi, enesetunne oli juba raskem , kuid palju ei olnud jäänud ja usun et suureks motivatsiooniks oli juba läbitud 80 km ja läbimata oli alles 20 , ja kindlasti motiveeris mind ka kõrvaljooksnud Aivar. Viimased 6 km olid nagu õudusunenägu. See lõppes u 300 m enne lõppu , kui nägin reaalselt oma silmaga juba finishit. Siis oli asi selge, Ära tegime mehed, Ära tegime! Pärast oli hetkeks ülihea tunne, kuid siis veitsaks juba väga jama. suht soojade riietega soojas kohas lihtsalt värisesin ülekere, kuna energia oli nii otsas et keha ei suutnud sooja toota. :d aga saunas sai juba sooja ja hakkas parem . Siis sain juba nautida seda, mille üle peaksin rõõmus olema. Käisime siis Elise juurest läbi ( PS! Ta on väga tore ja ta perekond on hästi sõbralik) ; siis hakkasime kodu sõitma, Võrust korjasime Kewu peale ja nii me siis sõitsime, sagedaste peatustega , kuna ise sõitsin ja oli vaja väga palju vahepeal sirutada. :) Mul on kahju, et ei saanud pärast jooksu kuskil nädal aega lebotada , puhata ja nautida oma saavutust ja sünnipäeva , vaid juba järgmisel päeval ootas Meie Kallis kodumaa mind Kaitseväkke tagasi, ja ei ütleks et just lihtne nädal oli . Linnalahingud, mõõgarännak öösel, täisvarustuses rännak teisel päeval jne. Tulemus selge, Lisaks jala vanale probleemile, mis on see muna, on seal hetkel mingi 4 paistetust, mõnus:) Aga see ajutine, küll korda saab. See kõik oli seda väärt. Nüüd siis pikem paus ja muud jutud. Kunagi siis uued plaanid ja võin lubada , et see ei olnud minu viimane ultrajooks.

Edu sõbrad, Kõige tähtsamad asjad suurte asjade tegemiseks on tahtejõud , sihikindlus ja töökus. Seadke endale eesmärgid ja püüelge nende poole. Iga eesmärgi täitumine valmistab hinges suurt rahulolu ja rõõmu.

Comments

  1. Jõhker vana ikka oled :D
    Mis järgmisena käsil ?


    Tervitades Anton B.

    ReplyDelete
  2. Hei Anton!
    Ei oska veel öelda, pea on mõtteid täis:)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Blogi läheb ajutiselt kinni, Mõedaka nimejooksusarja panen ka kinni!

Soomes käidud, lahing peetud, organismile piisavalt puhkust antud ning nüüd kevade suunas!

Jooksuga läbi 2017- nda!