Laulasmaa Ultrajooks 2012


 Üritasin kirjeldada kirjeldamatut:)








Kas oled juba taastunud?-  küsimus sõpradega kokku põrgates, aitäh , et teile korda läheb. Aus vastus, päris taastunud veel ei ole, 168.8 km- sellest taastub ligi kuu aega. Treeningud on praegu kerged ja taastavad ning täiskoormuseni läheb veel nädalake aega:)
  Kõigest lähemalt. Eelmisel aastal olin ma Laulasmaal sunnitud lõpetama 126,6 ndal kilomeetril, uskuge või mitte,. see tunne oli tühi, Ma olin jooksnud 126.6 km  ja ainult 42.2 oli veel jäänud, aga ei, seekord ei olnud seda jõudu ja vormi... Ma olin vihane, eelkõige enda peale, ma olin pettunud, et kas ma tõesti ei suudagi? Kuid pärast väikest taastumist möödunud aastal, sain palju motivatsiooni, et see ei ole ju võimatu ja korralikult treenides on see tehtav. Selle aasta 16-17. juunil oli minu teine katse, eesmärki ei julenud kõrgemale seada, kui seda oli läbimine. Ajalisi ning kohalisi eesmärke ei olnud, tahtsin ära teha, selle , mis jäi tookord tegemata.  15. nda õhtul korjasime pundi kokku ning asusime teele:) Veelkord eriline tänu neile , kes minuga kaasa tulid- Triin,Tõnis ,Andres, Merit, Keith,Rauno, Keidy ja Pille-Riin. Tegime õhtul väikese grilli ja mina läksin loomulikult varem puhkama, kuigi uni ei tahtnud hästi tulla, ehk oli väike ärevus sees pika jooksu pärast. Lõpuks uinusin ning puhkasin piisavalt , et hommikul valmis olla. Rahvas kogunes, vabatahtlikud toimetasid ning valmistasid teeninduspunkte ette, mina kuulasin muusikat , venitasin ja keskendusin. Määrded ja teip peale pandud, oli aeg starti minna. Seal võtsin koha sisse kohe oma treeneri-Aivari kõrvale.
 Kõlas start, ning 47 jooksusõpra said lõpuks liikvele. Alguse tempo oli marurahulik, vähemalt meil , kes tahtsid kogu distantsi läbida. Paljud tulid sinna 21,1 km ja 42,2 läbima ning ei panustanud täispikale distantsile, nendega ei tohi kaasa minna, ega see maksab ju kätte:) Hoidsime väga tagasihoidliku kohta, meie punt oli jooksu alguses umbes 5-6 liikmeline , esimese ringi lõpus oli punt natukene juba laiali vajunud ning koos olime kolmekesi ( 32-34 . koht pärast esimest ringi ajaga 2h 34 minutit) . Mina ning kaks Aivarit - treener Aivar Luud ning väga tugev ultrajooksja Aivar Arike, kes läheb sel aastal sügisel Kreekasse Spartathlonile , mille distants on 246 km, palju jõudu ja jaksu talle sinna:). Seega jooksin väga heade ning kogenud ultrajooksjatega koos, mis andis kindlustunde , et tempo on õige, tempomeister oli meil Aivar Luud, teine Aivar kibeles ikka vahel natukene ettepoole , aga siis ikka hoidsime kokku. Väga huvitaval ning samas ka raskel rajal kujunes meil teine ring kolmekesi ühes taktis ning lõpetasime ka maratoni ( ehk teise ringi 42,2 km ) koos. Siis oli meie kohtadeks 22-24 ning ajaks 5 h 10 minutit. Siis tegime põhi teenidnuspunktis ka taktikalise pausi-kes puhastas sokke, vahetas sokke, määris hõõrumisvastast kreemi ning kes lihtsalt sõi ja jõi . Sõime ja jõime me tegelikult igas punktis, see on hästi oluline - Teeninduspunkte oli ringi peale kokku 5 ning 3 neist läbisime ühe ringi jooksul 2 korda. Siinkohal võiks väikese kõrvalpõike teha ning ära mainida , et korraldus oli super-au ja kiitus kõigile vabatahtlikele, Eesti Ultrajooksuklubile ning perekond Vennikatele.
Tagasipõige jooksulainele. Tahtsin ära mainida , mida meile siis teeninduspunktides pakutakse, kindlasti jääb mul miskit mainimata , aga siin on väikene loetelu: Banaanid, rosinad, sool, leib, müslibatoonid, oliivid,kurgid,soolakõrsikud,puder,pasta,supp, kartulikrõpsud , joogipoolist-vesi,spordijook, mahl, coca-cola, lahja õlu jne. Et valik on üpriski lai ning puudust ei tulnud millestki:) .
 Asusime kolmandale ringile. Jalgades oli tunne, nagu oleks maratoni  jooksnud, kuid tunne oli veel hea, saime omakeskis ning teeninduspunktides nalja heita ning tuju oli veel väga hea. Siinkohal mainiks ära, et  3 teeninduspunktis ootasid mind alati omad inimesed, kes kaasas olid:) Ning üleüldse teeninduspunktides oli väga mahe, kuna alati sooviti palju edu ja motiveeriti ning oodati ikka ja jälle tagasi. Ja erinevalt tavalisest jooksust on ultajooks selline kus rajal järjepidevalt teineteisele võistlejad edu ja jõudu soovivad. Kuna jooksime 21.1 km -se ringi peal, siis jooksime tihti kellegile vastu - ja kunagi ei jooksnud keegi külmalt ja tuimalt mööda , vaid alati kõlasid hüüdlaused-Tubli! Sa jõuad veel! Väga hea! Läheb-Läheb! jne, see annab tohutult palju jõudu, ja see ongi ultrajooksu puhul väga eriline, ei ole nii et loodetakse et kõik ees ära kustuvad ning ainult Sina jaksad, vaid kõigile soovitakse alati head. Kolmanda ringi lõpus olime me ikka koos, mina ning 2 Aivarit. Kolmanda ringi lõpetas 29 inimest, meie koht oli pärast kolmandat ringi 11-13 ajaga 7 tundi 57 minutit. Nagu näha , siis oleme tõusuteel olnud:)
 63,3 km seljatatud ning uskuge või ärge uskuge-enesetunne oli veel väga hea:) Aivar Luud hoidis tempol silma peal ning ei hakanud kiirustama - see näitab kogemust , mina oleksin raudselt kiiremini jooksnud, enesetunne oli ju hea- aga see poleks kaua kestnud, distants ei tapa, tempo tapab.. Siinkohal kirjeldaksin natukene rada, kuna jooksus erilise muutusi ei toimunud ning ka neljanda ringi jooksime nagu kolm musketeri õlg õla kõrval lõpuni:) Rada oli iseenesest huvitav, väga vaheldusrikas ning kulges mööda metsateid . Tõusumeetreid on seal kokku ligi 2000( kogu distantsi peale kokku)  , kuigi see on umbkaudne summa, tähendab see siiski seda , et tõuse oli korralikult. Ühe ringi jooksul pidime kaks korda pürgima Türisalu pankranniku servale, ning pärast raskeid tõuse avanes kaunis vaade merele. Sai jooksuajal naljagi visata , et kui enam ei jõua, siis saab pankrannikult ju alla hüpata, suhteliselt tobe nali, aga siiski:) Suur osa rajast kulgeski mereäärest ning see loodus ja kõik ümbritsev, see on lihtsalt kaunis, võibolla viimastel kilomeetritel ei osanud enam seda ilu hinnata, aga siiski:)  Neljas ring lõppes meil kohtadega 6-8 , ning aeg oli tiksunud 10 tundi 49 minutit. Jälle saime natukene ettepoole, Ja nagu ma mainisin, et tark ei torma, siis pärast neljandat ringi oli Peeter Vennikas ( jooksu võitja- Eesti parim ultrajooksja) kolmandal kohal ning jooksis targalt. Pärast neljandat ringi olid esimesed kaks meest Jüri Siht ja Lennart Kronström. Ning neljanda ringi lõpetas 25 jooksusõpra. See oli ka viimane ring kõige nooremale osavõtjale , Kristina Vennikale- kelle distantsiks sai 84.4 km, ei teagi , kas leidub Eestis 20 aastaseid neidusid , kes nii palju jooksevad:)
  Pool oli läbi, 84.4 kilomeetrit, sama palju oli veel minna. Peab ikka kuradima palju tahtmist olema, et pärast sellist kilometraaži veel edasi joosta, teades, et sama palju ootab veel ees:) Aga siiski, me olime veel lahutamatu kolmik, ühes taktis läksime ka viiendale ringile, jalgades oli juba kerge väsimus, vähemalt minul , kuid see ei heidutanud meid veel . Kätte jõudis õhtupoolik, viiendat ringi alustasime natukene enne üheksat õhtul . Juttu jäi juba vähemaks, teeninduspunktid hoidsid veel meie tuju üleval. Rajal enam nii palju ei lobisenud. Viies ring lõppes meil kohtadega 5-7 , ajaga 13 tundi ja 50 minutit, 105.5 km. Väike jalapuhastus, kreemitamine ning pasta ja saigi kuuendale ringile mindud.
 See oli minu jaoks väga oluline ring, möödunud aastal oli see minu viimane, seekord oli tunne palju parem ning aega oli veel küllaga , teadsin , et see minu viimaseks ei jää seekord:). Olin väsinud, kuigi õnnelik, kuna viies ring oli palju kergem kui möödunud aastal,  Väsimust aitasid eemale peletada vastutulijad , kes ergutasid ning viskasid komplimente meie kolmiku pihta, see oli jõuduandev. Teeninduspunktides olid alati vastas säravad ning pöidlaid hoidvad toetajad. Sellel ringil hakkas juba raske, loobumismõtteid veel ei olnud, aga väsimus oli juba üpris tugev. Sellel ringil sai meie kolmikust kahene duo , kuna Aivar Arike läks oma teed, temal oli jõudu rohkem. Seega lõpetasime treeneriga kuuenda ringi 5-6 nda kohaga , ajaga 17 tundi ja 10 minutit. 
 126,6 km joostud ning asusime 7 ndale ringile. See oli juba raske, eriti raske oli pärast  söömist jälle jooksusamm sisse seada, eelviimasele ringile minnes läks käima tõmbamisega juba rohkem aega kui varem. Esimene pool oli väga raske-jõud oli raugemas ning lõpuootus oli väga suur, kuid tujul ei lasknud langeda ikka veel rajal viibijad ja teeninduspuntkid. Kuid mis juhtus, Arike , kes läks väga hea tempoga ees, tuli meile juba vastu ning tema läks juba oma viimasele ringile kui me olime veel eelviimasel ringil. Ta ütles meile , et Peeter Kirpu ei ole enam kaugel, püüdke ta kinni. Alguses Aivariga arvasime, et ei, teda me kätte ei saa, kuid.. Aivar peatus hetkeks, et vedelikke välja lasta ning minul tuli kuskilt suur motivatsiooni puhang, arvatavasti sellest, et Arike mainis , et püüaksime kolmanda koha kinni, ma ütlesin Aivarile, et ma proovin, ma ei peatu, ning siis algas minu jaoks täiesti uskumatu vahespurt, võtsin kinnisideeks, Peeter Kirpu kinni püüda, enne eelviimase ringi viimasele lõigule (4 km) minnes, öeldi mulle , et Kirpu on 10 minuti kaugusel, ma uskusin et ma saan ta kätte, võibolla ehk kiirustasin liialt, kuid juba enne 7 nda ringi lõppu suutsin teda edestada . Lõpetasin 7 nda ringi 3 ndal kohal ajaga 20:06. 
 Viimane ring kulges suhteliselt heas tempos, kolmanda koha motivatsioon oli hea ning kartus ,et tagant keegi veel mind kinni püüab ei lasknud mul hoogu maha võtta. Andsin endast kõik. Vahepeal pärast vahespurti tempo langes ning siis hakkas õlgadel külm, Rauno ja Merit kihutasid teeninduspunkti vastu ning tõid kuiva särgi ning siis oli asi otsustatud, ei ohustanud mind enam taganttulijad ning Peeter Vennikas ja Aivar Arike olid juba lõpetanud, minna oli veel 4 km , see ei olnud enam 168,8 km kõrval midagi erilist, Umbes kilomeeter enne lõppu jooksis treener oma viimasele tagasipöördeni ning sain tema poolse aplodeerimise osaliseks, aitäh, see tunne on hea, kui treener rahul on.
Lõpuks siis päral , 3 . koht ajaga 22 tundi ja 36 minutit, 1. koht kuulus Peeter Vennikale ajaga 19 tundi ja 9 minutit , mis oli ka uus rajarekord, 2. koht kuulus Aivar Arikesele ajaga 21 tunni ja 21 minutiga . ning neljas oli Aivar Luud ajaga 22 tundi ja 50 minutit , viies oli Peeter Kirpu 23 tundi ja 32 minutit, ning kuues ning viimane mees, kes lõpetas täispika distantsi oli Mart Maasikrand ajaga 25 tundi ja 39 minutit.Naistest oli seekord parim Sandra tross , kes tegi suurepärase jooksu , läbides 147.7 km , temele järgnesid Heleen ja Pille Vennikas 126,6 km -ga,


Nüüd olen juba veidike taastunud, kuid mitte täielikult, võisin jooksuga rahule jääda, see oli siiani minu elu parim Ultra-kindlasti mitte viimane. Aitäh kõigile osalejatele, vabatahtlikele, Eesti Ultrajooksuklubile ning kõikidele sõpradele kes pöidlaid hoidsid.
Järgmine ultrajooks on 8-9 September , Poolas – 24 tunni jooks,  Maailma ning Euroopa Meistrivõistlused . Annan oma parima…

Comments

Popular posts from this blog

Blogi läheb ajutiselt kinni, Mõedaka nimejooksusarja panen ka kinni!

Soomes käidud, lahing peetud, organismile piisavalt puhkust antud ning nüüd kevade suunas!

Haanja 100 ultra- kaua oodatud võit!