Ultrajooks ei ole enese piinamine:)
Tervist ilusad inimesed.
Pole pärast Laulasmaal toimuvat "Viimase öö Unistust " suutnud end kokku võtta ja miskit kirjutada, samas ei ole ka mõttet, kui midagi asjalikku öelda ei ole.
Miks just selline pealkiri ja mis ajendas mind seda kirja panema?
Täna võttis minuga ühendust üks noor ja tubli Tallinna Ülikooli ajakirjandust õppiv tudeng, kes soovis oma uudisloo teha seoses ultrajooksja tervisega. Meie meeldiva vestluse kokkuvõttes lükkasin ma ümber väite, et see on enese piinamine. See on muidugi minu arvamus. Üleüldse rääkisime just ultrajooksust ja sellega kaasnevatest tervisehädadest ning headest mõjudest tervisele. Kuna aega nappis ning rääkisime telefoni teel, siis mõned küsimused , mis ta mulle varem oli kirjutanud , jäid lahkamata, seega mõtlesin veidi oma mõtteid kirja panna , mis seoses nende küsimustega tekkisid.
Miks ma sellega tegelen ? Mis ajendab mind 24 h järjest pingutama, võitlema iseenda ja muude teguritega . Olen endale selgeks teinud miks ja milleks.
Esiteks on see võitlus iseendaga, ma tahan teada kui paljuks ma olen võimeline, kus on see piir , kas on see 190 km 24 tunniga, või on see 230 km või veelgi enam??? , see on üks põhjus miks mulle see meeldib. Igale ultrale sean omamoodi eesmärgid. Kas ajalised või distantsilised, kuigi olenevalt tingimustest ei pruugi need alati kattuda reaalsusega.
Teiseks, see tunne mida pärast 100 km ,12h , 24 h jooksmist sh ka natukene kõndimist tunnen ,on kirjeldamatu, seda peab ise kogema.
Kolmandaks, ultrajooksjate seltskond on väga sõbralik ja motiveeriv, rajal ei ole konkurendid, rajal on toetajad, me toetame üksteist , mis omakorda aitabki meil vastu pidada.
Neljandaks , minu jaoks on see parim viis maandada enda pingeid pärast tööpäevi ning eemalduda vahel igapäevasest rutiinist ning olla iseendaga, mõelda omi mõtteid , nautida ümbritsevat . Viiendaks, loomulikult on mul ka eesmärgid , mille poole ma püüdlen . Seepärast treenin regulaarselt ning plaanikohaselt.
Need olid need positiivsed mõtted , mis kujundavad minu jaoks ultrajooksu mõistet.
Muidugi kaasnevad ka sellega omad riskid ning vahel ka tervisehädad, tippspordis on see loomulik, see ongi harrastusspordi ja tippspordi vahe, koormused on suuremad ja vahel keeratakse vinti üle.
Olen võidelnud oma labajala peal paikneva luukasvisega, seda on opereeritud, see on tagasi tulnud, aga ikka ma tahan ja teen ning olen sellest üle.
Sügisel andis üks põlv tunda, päris tugevalt kohe, see segas mu treeninguid ning olin sunnitud hooaja ära lõpetama, ka sellest taastusin.
Ning suure tõenäosusega tuleb probleeme tulevikuski ette, aga see on ka omamoodi eneseületamine, et leida motivatsiooni pärast tagasilööke.
Ma ei tee ultrajooksu raha pärast, sest selle ala juures ei liigu suured rahad ning jalgpalli tähtede miljonitest võime me vaid unistada. Muidugi ma otsin toetust, sponsorlust, et katta võistluskulud, mõningad spordivahendid ning tulevikus ka ehk spordijookide ning vajalike toiduainete jaoks. Senimaani olen pea kõik kulud ise katnud. See ongi ehk see , mis näitab seda tahet sellega tegeleda.
Eesti ultrajooks on veel lastekingades, perekond Vennikate algatusel loodud ultrajooksuklubi on aidanud seda ala populariseerida ning inimestele lähemale tuua, muidugi ka eestimaised ultrajooksud mida on rohkem kui varem. Loodan, et ultrajooksu , kui spordiala hakatakse ka siin rohkem teadvustama. Ehk peaks hakkama teavitustööd tegema. Kui käisin Viimsi Noortekeskuses rääkimas endast ja ultrajooksust, siis mitte keegi neist ei olnud kuulnud sellisest spordialast nagu ultrajooks. Näitasin slaididel pilte, alguses Eesti jalgpallureid, korvpallureid jne, neid teadsid enamus, ultrajooksjaid ei tuntud pildilt ära. Seltskond oli küll väike ja enamasti väga noored , aga siiski, võiks ju teada, et ka selline spordiala on olemas:)
Ja pärast seda, kui olin kõne lõpetanud, hakkas mind painama see sama väide, et see on enesepiinamine, mille ma konkreetselt ümber lükkasin. Mõtlesin , et tegelikult on see ikka kannatus ja valu ka ju , või ei ? Ei , või tegelt ikka Jaa. Aga samas , see ei ole ju enesepiinamine kui ma teen seda heast tahtest ja enese meele ja keha heaks? Ega ju? Proovin siis kuidagi oma otsust sõnastada, Ultrajooks on enesega võitlemine, nauding ning rõõm koos meeldiva kannatuse ja valuga , mis annab pärast finishit imelise tunde ning tahte seda veelkord teha, see on nagu sõltuvus. Järgmisel päeval teo kiirusel liikudes ning üleni kange olles, olen ma siiski õnnelik ja rahulolev, ma sain ju hakkama! Me saime hakkama!
Pole pärast Laulasmaal toimuvat "Viimase öö Unistust " suutnud end kokku võtta ja miskit kirjutada, samas ei ole ka mõttet, kui midagi asjalikku öelda ei ole.
Miks just selline pealkiri ja mis ajendas mind seda kirja panema?
Täna võttis minuga ühendust üks noor ja tubli Tallinna Ülikooli ajakirjandust õppiv tudeng, kes soovis oma uudisloo teha seoses ultrajooksja tervisega. Meie meeldiva vestluse kokkuvõttes lükkasin ma ümber väite, et see on enese piinamine. See on muidugi minu arvamus. Üleüldse rääkisime just ultrajooksust ja sellega kaasnevatest tervisehädadest ning headest mõjudest tervisele. Kuna aega nappis ning rääkisime telefoni teel, siis mõned küsimused , mis ta mulle varem oli kirjutanud , jäid lahkamata, seega mõtlesin veidi oma mõtteid kirja panna , mis seoses nende küsimustega tekkisid.
Miks ma sellega tegelen ? Mis ajendab mind 24 h järjest pingutama, võitlema iseenda ja muude teguritega . Olen endale selgeks teinud miks ja milleks.
Esiteks on see võitlus iseendaga, ma tahan teada kui paljuks ma olen võimeline, kus on see piir , kas on see 190 km 24 tunniga, või on see 230 km või veelgi enam??? , see on üks põhjus miks mulle see meeldib. Igale ultrale sean omamoodi eesmärgid. Kas ajalised või distantsilised, kuigi olenevalt tingimustest ei pruugi need alati kattuda reaalsusega.
Teiseks, see tunne mida pärast 100 km ,12h , 24 h jooksmist sh ka natukene kõndimist tunnen ,on kirjeldamatu, seda peab ise kogema.
Kolmandaks, ultrajooksjate seltskond on väga sõbralik ja motiveeriv, rajal ei ole konkurendid, rajal on toetajad, me toetame üksteist , mis omakorda aitabki meil vastu pidada.
Neljandaks , minu jaoks on see parim viis maandada enda pingeid pärast tööpäevi ning eemalduda vahel igapäevasest rutiinist ning olla iseendaga, mõelda omi mõtteid , nautida ümbritsevat . Viiendaks, loomulikult on mul ka eesmärgid , mille poole ma püüdlen . Seepärast treenin regulaarselt ning plaanikohaselt.
Need olid need positiivsed mõtted , mis kujundavad minu jaoks ultrajooksu mõistet.
Muidugi kaasnevad ka sellega omad riskid ning vahel ka tervisehädad, tippspordis on see loomulik, see ongi harrastusspordi ja tippspordi vahe, koormused on suuremad ja vahel keeratakse vinti üle.
Olen võidelnud oma labajala peal paikneva luukasvisega, seda on opereeritud, see on tagasi tulnud, aga ikka ma tahan ja teen ning olen sellest üle.
Sügisel andis üks põlv tunda, päris tugevalt kohe, see segas mu treeninguid ning olin sunnitud hooaja ära lõpetama, ka sellest taastusin.
Ning suure tõenäosusega tuleb probleeme tulevikuski ette, aga see on ka omamoodi eneseületamine, et leida motivatsiooni pärast tagasilööke.
Ma ei tee ultrajooksu raha pärast, sest selle ala juures ei liigu suured rahad ning jalgpalli tähtede miljonitest võime me vaid unistada. Muidugi ma otsin toetust, sponsorlust, et katta võistluskulud, mõningad spordivahendid ning tulevikus ka ehk spordijookide ning vajalike toiduainete jaoks. Senimaani olen pea kõik kulud ise katnud. See ongi ehk see , mis näitab seda tahet sellega tegeleda.
Eesti ultrajooks on veel lastekingades, perekond Vennikate algatusel loodud ultrajooksuklubi on aidanud seda ala populariseerida ning inimestele lähemale tuua, muidugi ka eestimaised ultrajooksud mida on rohkem kui varem. Loodan, et ultrajooksu , kui spordiala hakatakse ka siin rohkem teadvustama. Ehk peaks hakkama teavitustööd tegema. Kui käisin Viimsi Noortekeskuses rääkimas endast ja ultrajooksust, siis mitte keegi neist ei olnud kuulnud sellisest spordialast nagu ultrajooks. Näitasin slaididel pilte, alguses Eesti jalgpallureid, korvpallureid jne, neid teadsid enamus, ultrajooksjaid ei tuntud pildilt ära. Seltskond oli küll väike ja enamasti väga noored , aga siiski, võiks ju teada, et ka selline spordiala on olemas:)
Ja pärast seda, kui olin kõne lõpetanud, hakkas mind painama see sama väide, et see on enesepiinamine, mille ma konkreetselt ümber lükkasin. Mõtlesin , et tegelikult on see ikka kannatus ja valu ka ju , või ei ? Ei , või tegelt ikka Jaa. Aga samas , see ei ole ju enesepiinamine kui ma teen seda heast tahtest ja enese meele ja keha heaks? Ega ju? Proovin siis kuidagi oma otsust sõnastada, Ultrajooks on enesega võitlemine, nauding ning rõõm koos meeldiva kannatuse ja valuga , mis annab pärast finishit imelise tunde ning tahte seda veelkord teha, see on nagu sõltuvus. Järgmisel päeval teo kiirusel liikudes ning üleni kange olles, olen ma siiski õnnelik ja rahulolev, ma sain ju hakkama! Me saime hakkama!
Täpselt nii ta ongi. Üks märkus - pakun, et ultrajooksjatel on üldiselt vähem tervisehädu kui tavalisel harrastajal, kes läheb kiirelt ja hurraaga peale. ultrajooksja kulgeb rahulikult. Eks jah, jooksu lõpus võib olla raske ja kangus aga see on selline mõnus "valu". peale jooksu on see unustatud ja oled õnnelik - see on nagu orgasm ilma seksita - just run :P
ReplyDelete