24 h jooksu,kõndi , vihma, tuult ja rahet:)

Hei!
Lõpuks olen leidnud natukenegi aega, et võtta kokku Nädalavahetusel 11-12 Mai toimunud 24 h jooksu Maailma ja Euroopa Meistrivõistlused. Räägin reisist , jooksust ning taastumisest.
  Kõik sai alguses 8 . nda Mai öösel, kui minu maja ette jõudis Rauno ja Annika. Võtsin oma kodinad ja ronisime Meritiga autosse, suund Tallinna lennujaama. See oli minu esimene kogemus lennata, ja sellisena üksi reisida,aga kokkuvõttes oli see super kogemus. Esimene probleem oli see, et jõudsime tund aega liiga vara ning minusugune maakas ei teadnud , et öösel Eesti lennujaama niisama ei saa, vaid see avatakse vaid enne lendude algust ja saabuvate lennukite puhul. Seega ootasime tund aega lennujaama ees:) Piletid käes. oli aeg oma esimese lennu peale asuda:) Sellega lendasin Frankfurti , kus imestasin 5 tundi, et Tallinna lennujaam  on nende teiste kõrval ikka nii pisikene. Siis lendasin järgmise Lufthansa lennukiga Amsterdami. Minnes Amsterdamis Schipholi keskusest välja ei läinudki, vaid otse rongi peale ning Bergen op Zoomi, võistluskeskuse lähedusse:)
 Seal tutvusin tunnikese linnaga ning siis võttis mind külalislahkelt vastu Birgit, Hollandlanna. Veetsin 2 toredat päeva hollandlastega,käisime erinevate inimeste juures, vabaõhu peol , kus väga paljud igasuguseid erinevaid asju sisse tõmbasid:) Reedel läksin juba võistluskülla, kus  kohtusime klubikaaslastega,viskasime dressid selga ning läksime rajaga tutvuma ning avamistseremooniale. Väga tore oli, sain isegi lippu kanda, uhke tunne , aga järgmine kord jätan selle kellegi teise ülesandeks, ega see lipp kerge ei olnud terve tee tassida:) Sellele järgnes pasta party ning seejärel läksime ära majutuskohta. Tegime ära ennustusvõistluse ning sättisime võistluseks kõik valmis:)
Laupäeva hommik. Äratus kell 7.00 , kiired toimingud ja sööma. Sõime Rainiga meie omadest kõige kauem, söökla oli juba üpris tühi , kui me lõpetasime, aga no, tankimine on ju vajalik. Viimased asjad kokku ning bussidega stardipaika. Kell on saanud juba pool 11, panin jooksuriided selga, kreemid ja muud toimingud tehtud ning jäi vaid oodata stardiaega. Ilm oli heitlik. Otsustasin alustada liibukaga ja pika särgiga, kuna oli vihmane ja tuuline.
Kell 11.55, olen stardijoonel, enam tagasiteed ei ole, peab teele asuma. Algus oli mõnus, palju rahvast, pasunakoorid, trummimängijad, lauljad rajaääres. Igav ei hakanud. Esimesed paar tundi on ikka selline tunde kätte saamise aeg ning vaikselt hakkab organism aru saama, et täna eriline puhkepäev ei ole, on vaja valu anda. Möödunud on neli tundi , kõnni pealt kiire pasta , kreemid, magneesium ning edasi. 6 h oli tunne väga hea. Läbitud oli kuskil 53 km kui ma ei eksi. Järgmised 2h läksid ka kaunis kergelt , 8 ndal tunnil veel natukene pastat ning edasi. Hakkasin veidike graafikut jälgima, et saaks esimese 12h ga ikka üle saja kilomeetri natukene. Nii saigi tehtud. 12 h , u 104 km . Iseenesest olin täiesti 190 km graafikus. Tegin pikema pausi , umbes 10-15 min, vahetasin püksid, särgid, panin kreemi, vahetasin sokid, sain kõik kuivad riided selga. Enesetunne oli mõnus, justkui kõik läheb hästi. Aga mis siis juhtub,  2 km pärast viimaste kuivade riiete selga panemist tuleb paduvihm, rahe ja tuul. Okei, ma kannatan, kannatan selle ära. Tempo veel püsib. Ma saan hakkama. Sisendasin endale. Aga mis juhtus 131-l km paiku? Tempo langes, villid tulitasid, kõik hakkas justkui vaimselt ära vajuma. Mõtted muutusid negatiivsemaks. Energia hakkas otsa saama. Uskuge või mitte, ma enam ei suutnud end sundida. Avastasin , et hakkan isegi enda eelmise aasta 184 km graafikust juba maha jääma, see oli liig. See murdis mind. Ultrajooksjal peab tugev vaim olema. seekord juhtus nii ,et lubasin ennast mugavustsooni ning võtsin aja maha. See oli viga. Aga noh, nüüd on lihtne öelda , et oleks ju võinud ilma pikema pausita teha, aga tol hetkel oli see minu emotsionaalne otsus, et ei tule siit miskit head ning hoian parem end Laulasmaaks. Muidugi, puhanuna , saan öelda, et see oli rumal valik, ma oleks pidanud end sundima. MM on kord aastas, ma valmistusin selleks 6 kuud järjest, ainult selleks , ja siis, ma lähen ja annan alla? Mis toimub? Puhkepaus venis pikale, kuigi otsustasin et lähen ja proovin siiski veel. No jah, nägite mis tuli, 168.7 km. No ei ole minu jaoks hea. Sisimas tahtsin ju palju rohkem, see oli üpriski valus tagasilöök. Tol hetkel oli tunne lausa kohutav, aga nüüd olen juba vaikselt üle saanud ning kindlasti oli see super kogemus ning järgmisel korral olen palju tugevam! Sest, ma ei loobu ju kunagi!
Nüüd juba teen ilusti vaikselt trenni, 2. juuni teen kaasa tartu rattaralli 65 km , ning 7 . juuni ööjooksu 10 km . ja siis juba vigade parandus ning Laulasmaa ultrajooks 168.8 km .

Tänud kõigile pöidlahoidjatele, toetajatele, treenerile, massöörile! Te kõik olete oma panuse andnud, küll annan ka mina oma panuse:)


Never give up, never back down !

Päikselist treeningilma ! Kui päikest on, siis võtke teda, ega teda palju kindlasti olema ei saa!

Comments

  1. Mõtle sellele, et ka Laulasmaa Ultra on korra aastas ja võimalus end parandada!

    ReplyDelete
  2. Kui Laulasmaa kiiremini, kui 24 tundi läbid, siisvõid öelda, et läks paremini, kui MM.
    168,7 võrdluseks 168,8km

    ReplyDelete
  3. Jah, Laulasmaal tahaks tõesti paremini joosta!

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Blogi läheb ajutiselt kinni, Mõedaka nimejooksusarja panen ka kinni!

Haanja 100 ultra- kaua oodatud võit!

Soomes käidud, lahing peetud, organismile piisavalt puhkust antud ning nüüd kevade suunas!