Laulasmaa Ultra 2013

.... 39 päeva.. on möödas sellest , kui ma lubasin, et pärast esimest väsimust panen oma Laulasmaa Ultrajooksu mõtted ja kogemused kirja. Mul on häbi, aga siiski on tegemist rohkem ajapuudusega , kui laiskusega. Kuid, eks see ole ikka kätte võtmise asi ka. Nüüd siis tasun oma võla ning annan teada mis juhtus Laulasmaal...
  14. juuni õhtul võtsime suuna Laulasmaa poole. Mina üksinda Paide poole, et võtta sealt kaasa Pille-Riin ja Keidy-Anet , teises autos Rauno, Keith, Merit ja Annika , ja kolmandaga kihutasid Laulasmaa poole Tõnis, Triin ja Andres. Aitäh neile kõigile. Väga korralik toetustiim oli kaasas! Keidy-Anet ja Pille-Riin ööbisid Keilas, meie aga viskasime telklaagri püsti, tegime väikese grilli ja siis pidin mina minema puhkama. Teistel kestis pidu veel tunde..
 Mul on hea meel, et Laulasmaal suudan ma superhästi magada, ei mingit pinget ega ärevust. Täiesti vabalt nii kui silmad sulgen, tuleb hea uni. See oli kindlasti hea boonus jooksule, kuna sain ilusti välja magada.
 15. juuni hommik. Kell on 8.00 , on aeg ärgata ning vaikselt sättima hakata. Kohale oli tulnud  tuge andma ka vend Kevin, kelle Rauno hommikul Harkust peale napsas. Kell 9 , kerge ärevus, rahvast juba palju, ei tea veel mis riietega alustada . Kas lühike või pikk särk. Teibitud, kreemitatud. Riided valitud. Aeg minna veel klubikaaslastele edu soovima ning rajale tormata. Ka lätlased olid tulnud korraliku meeskonnaga , seekord küll võistlejaid nende seas nii palju polnud, aga see eest oli väga super toetustiim. Kohal oli ka muidugi meile eesti ultrajooksjatele tuttav läti tubli naisultrajooksja Marta Zumberga, kes oli väga toetav ( Kes jooksis möödunud nädalavahetusel Baltimaade 100 km jooksus 9:49 ga suurepärase tulemuse , saavutades 2. koha ning isikliku rekordi).
  Aga nüüd tagasi starti. Kõik vägilased on valmis. Heleen veel loeb viimased sõnad peale, et ärgu keegi pankrannikult alla hüpaku, see ei ole lahendus:) . Nii me alustasimegi , 76 jooksusõpra - ilusas looduses , mis lookles mööda mereäärt ja pankrannikut mööda . 21.1 km ringi tuli parimatel läbida 8 korda. See aasta oli väga rekordiline. Osavõturekord , täisdistantsi läbis rekordiliselt 12 jooksjat, sealhulgas 3 naist. Ning muidugi väga pahviks löönud rajarekord Rünno poolt, kes läbis distantsi 14 h ja 51 minutiga.
 Ja nüüd jooksust natukene. Olin valmis seadnud omale kilomeetri ajad , mille järgi joosta. Esimesel ringil sain aru, et see ei toimi, rada oli niivõrd ebastabiilne, et raske oleks hoida kogu aeg sama tempot. Mäest üles ikka rahulikult ja tasasemal kiiremini. Kuna mul oli kaasas palju sõpru, siis esimeses teeninduspunktis tervitasidki mind Keila-Joa Tõnis, Triin, Andres , kelle juures panin paika ka oma kontrollaja, mida oli palju lihtsam jälgida , kui kilomeetri aega. Jooksin esimese ja teise  ringi juba legendaarseks saanud pundis, mina ning kaks Aivarit ( saime ka veidikene ergutust " Kuldne kolmik jälle koos" )  Maraton oli tubli 5 h . Mis andiski mulle käigu pealt uue eesmärgi. Läbida ka teine maraton, ehk kaks ringi 5 tunniga. ja siis vaadata kuidas teine poole tuleb.
  Kolmandal ringil jätsin Aivarid veidike tahapoole. Point on selles, et juba enne jooksu panin paika, et seekord proovin joosta nii kuidas minule vaja ja hea on . Peatun siis kui mina tahan. Koos on küll lihtsam joosta, aga siis tekib ka rohkem pause ja väheke rohkem aega kulub teeninduspunktides kui kogu aeg ühel ajal ära minna. Olin otsustanud , et proovin iseseisvalt ka joosta . Olin endas kindel ning see tasus ära. Tihtipeale jooksis rajal kas mööda või siis vastu kirevates värvides uue rajarekordi püstitanud Rünno. No selle mehe samm oli küll nagu maratoonaril:) Kui nüüd minuga võrrelda. Olin graafikus, mõned minutid ringi peale isegi ees. Enesetunne oli veel päris hea.
  Neljas ring oli võistluse selgroog. Pärast seda tegin mõned minutid pikema peatuse. Kiire pasta ning riidevahetus , värske kreem ja uued sokid ning siis sama hooga edasi. Kaks maratoni natukene alla 10 tunni. See oli hea märk. Jaksu veel ju oli .
  Viiendal ja kuuendal ringil klappisid kõik kontrollajad ning see andis kindlustunnet juurde, et saab vist hakkama. Plaan oli joosta alla 22h , aga jooksin kuuendal ringil veel alla 20 h tempos. Kui mina läksin seitsmendale ringile, oli Rünno juba välja teeninud võitja tiitli ning sai auväärselt puhkama jääda. Tema jooks oli juba tehtud. Siis kui teised veel rajal higi valasid. Seitsmes ring oli viimane ring , kus suutsin graafikus püsida.
 Kaheksanda ringi alguses oli tunne , et tulebki ära alla 20 tunni , kuid jalad olid juba väga rasked, samm hakkas veidikene vajuma. Teadsin, et mul on varu. Midagi ei juhtu, ma võin veidike hoo maha võtta . See ei ole midagi hullu. Kuid siis , mis sest et lõpuni oli vaid kümmekond kilomeetrit, sain korraliku haamri, kui seda nii võib nimetada. Jooks asendus, kõndjooksuga, pold ei liha ega kala.  Olin natukete pettunud, et lõpuni ei saanud sellise tempoga, aga olin siiski õnnelik, et lõpuajaks tuli korralik üle kahe tunni isikliku rekordi parandus. Ma ju ikkagi tegin ära. Ja tegin enda jaoks hästi. Ma suutsin joosta omapäi, valida oma tempo. Lõpuajaks sain 20:13, mis tähendab, et viimasel ringil mängisin oma väikese varu maha, et saada alla 20 tunni. Aga mis teha, sel korral, oli see minu parim :)

Esikolmikusse kuulusid Rünno Ruul ajaga 14:51, teiseks tuli lätlane Laiomonis Skadinš  ajaga 18:28, kolmanda koha sai endine rajarekordi omanik ning jätkuvalt Eesti rekordit 24h jooksus hoidev Peeter Vennikas ajaga 19:00 . ja no mis te ise arvate, kes sai selle kõikse magusama neljanda koha?? Loomulikult mina.
Läti jooksjale jäi sellest väheks ning jooksis mitteametlikult 182.9 km

Naistest võitis Mari Boikov ajaga 24h 39 min , teiseks tuli Marju Villak 25:08 ja kolmandaks Kadri Sepalaan 25 h 25 min

 Rajal oli väga tore-klubikaaslaste,  teiste võistlejate, minu enda toetajate ja  läti toetustiimi ergutused olid väga abistavad.

Eriline tänu minu hooldetiimile, Meritile , kes andis mulle süüa- juua, riideid, kõike mida vaja , et ma aega ei kulutaks ise asju otsides. Raunole , Kevinile ja Annikale, kes olid toeks Meremõisa stardialas. Andresele, Triinule ja Keila-Joa Tõnisele, kes olid alati toeks Keila-Joal, Tanelile , kes võttis lahkelt oma kamraadidega meid ranniku pealsel vastu.  Pille-Riinile, Keidy-Anetile ja Keithile, kes ootasid mind alati tagasipöördel  ringi lõpuosas. Ja kõigile vabatahtlikele , kes selle korralduse enda peale võtsid.

Loomulikult suur tänu treener Aivarile, massöör Arvile ning kõikidele klubikaaslastele ning osalejatele. Ja ka nendele, kes kodus huvi tundsid ja pöialt hoidsid.

Hetkel mina tänan. Luban jällegi, et enam nii pikka pausi vahele ei tule. Juba " lähiajal" üritan kokkuvõtte teha ebaõnnestunud Rogainist. Tulevasest jooksust Leedukaga, kes jookseb ümber Balti mere( mina jooksen vaid killukese tema 3500 km sest distantsist), sellest, mis eesmärgid on mul Seb maratonil ja Haanja 100 jooksul.

Olge valvel.
Mina tänan!





 

Comments

  1. Täiesti nõus, et sealsel rajal on võimatu panna ette endale mingit kilomeetrikiirust...
    Kogu jooks on üks pikk fartlek, kus tasastel lõikudel kihutad kui "maratoonar" :D ja mägedes ronid kui mägironija :P
    Väga ilus tulemus sul ja loodetavasti järgmine aasta juba näeme poodiumil :P

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Blogi läheb ajutiselt kinni, Mõedaka nimejooksusarja panen ka kinni!

Haanja 100 ultra- kaua oodatud võit!

Soomes käidud, lahing peetud, organismile piisavalt puhkust antud ning nüüd kevade suunas!