SEB Tallinna maraton- kaua oodatud eesmärk sai lõpuks täidetud!
Tere taas!
Seekord teen võistlusjärgse postituse rutem ära, enne kui jälle kõik ära unustan!
Olin eelmises postituses üpriski enesekindel, et kõik töö maratoni kolme tunni alistamiseks on tehtud ja enam pääsu ei ole, nüüd tuleb see ära teha. Olin seekord paljudele juba märku andnud, et vorm on selleks olemas ja see ei tohiks suureks üllatuseks olla, vaid pigem oma võimete ja töö realiseerimine. Õnneks saigi see teoks ning 2:55:38 on nüüdseks uueks latiks seatud! Mis on enamvähem täpselt 15 minutit eelmisest rekordist parem. Kuidas maraton iseenesest kulges?
Kohale sai mindud muidugi varem, lausa reedel juba, laupäeval käisime noortejooksu vaatamas ja 2 korda Solarises võistlejatele pakutud pastat söömas, avamist ei jõudnudki vaadata , muidu poleks pastat jõudnud süüa, aeg pressis peale, aga no Getteri ja Koidu jõudsime ära kuulata:)
Võistluspäeva hommikul ärkasin juba varakult, enne 5, maratonimehe võlud, kui tahad hästi joosta, siis süüa tuleb ju suhteliselt vara, vähemalt 4 tundi ennem, nii saigi viieks pudru valmis keedetud ja kohvi kõrvale banaanisokolaaditäidisega puder sisse punnitud. Enne starti kohtusin veel treeneri ja klubikaaslastega, korralik soojendus ja lahtijooksud, sest ikkagist tuli jalad lahti saada kiiremaks jooksuks. Enesetunne oli hea, ja ausaltöeldes, vaim oli ikka väga valmis selleks jooksuks. Võtsin kindla eesmärgi esimese poolmaratoni joosta 1:27 ga, et siis jääks teises pooles varu natukene ära kukkuda. Erilist kukkumist ei tulnud, minuti andsin teises pooles ära, aga see peaks maratonis suhteliselt hea näitaja olema.
Kindel plaan oli veel see, et suurde gruppi ei jää, nii sai ka alguses veidikene kiiremaid liigutusi teha, et 3 tunni pundist mööda minna, grupis on raske joosta, õhku vähe, sagimist palju, joogipunktides palju energiakulu, koguaeg vaata siia-sinna, et kellegile pihta ei saa ja ise kuskilt pihta ei saa, olen rohkem selline 2-4 mehe bändimees, nii sai ka jooksul kulgetud, mingi aja üksi, siis vahel jälle paarisrakendina ja nii lõpuni välja.
Suureks abiks oli ka Peeter Vennikas, kes oli maratoni kulgu seekord rattaga kaema tulnud, kuna tal tuleb kuu lõpus tugev lahing Kreekas, kus ta astub taaskord võistlustulle ultramaailmas kurikuulsaks saanud Spartathlonil, kus tuleb läbida 246 km ( Ateenast - Spartasse). Peeter suutis palju motivatsiooni süstida ning andis olukorrast head ülevaadet! Olen väga tänulik ja olen kindlasti talle toeks Spartathloni ajal, mitte küll päris kohapeal, aga siiski, hoian end kursis ja hoian pöidlaid!
Tänan kõiki, kellel oli selles oma osa, loodan et te teate ise ka, kes sellesse oma panuse on andnud! Kõik, kes uskusid, hoidsid pöidlaid, ergutasid, motiveerisid, juhendasid, aitasid igal moel - te kõik võite öelda, et see oli taaskord meie võit:)
Olen sellel hooajal pärast Laulasmaad enda kiiruse ikka korralikult ülesse saanud ja vorm on läbi aegade parim olnud, loodan, et suudan nii jätkata hooaja lõppvõistluseni Haanjas, siis on alles aega väsinud olla ja puhata! Ega see kerge ei ole, aga samas praegu tuleb ära kasutada seda väikest head aega, et korralikud latid püstitada! Ilmselge on see, et ega siit väga edasi nii lihtsalt minna ei anna! Sellises seisus treenida nagu mina seda teen, siis no maratonis max 10 min veel saaks alla, siis tuleks juba veidike elukorraldust muuta, et sealt veel edasi minna. Aga sellega tuleb arvestada, ja seni olen suutnud ikka head joont hoida ja tulemused ikka paranevad tasapisi!
Taastumine on ka päris hea, kui vorm on hea, täna kolm päeva pärast maratoni suutsin joosta 6,6 km keskmise kiirusega 3:42, mis näitab, et maratonist väga suurt jälge ei olegi nagu, aga no pikemal distantsil ehk lööks see maratoni väsimus siiski välja. Sain Aaspere-Haljala jooksu rändava karika oma kodu tagasi toodud:)
Väga põhjalikku maratoni kirjeldust ma nüüd just ei teinud, aga väikese ülevaate minu seisust ehk saite.
Aga üritan Haanjani hoida korralikku distsipliini ja palju võistelda, et kiirust veel juurde tuleks ja samas puhata, et üle ei paneks!
Pind päkka!
Seekord teen võistlusjärgse postituse rutem ära, enne kui jälle kõik ära unustan!
Olin eelmises postituses üpriski enesekindel, et kõik töö maratoni kolme tunni alistamiseks on tehtud ja enam pääsu ei ole, nüüd tuleb see ära teha. Olin seekord paljudele juba märku andnud, et vorm on selleks olemas ja see ei tohiks suureks üllatuseks olla, vaid pigem oma võimete ja töö realiseerimine. Õnneks saigi see teoks ning 2:55:38 on nüüdseks uueks latiks seatud! Mis on enamvähem täpselt 15 minutit eelmisest rekordist parem. Kuidas maraton iseenesest kulges?
Kohale sai mindud muidugi varem, lausa reedel juba, laupäeval käisime noortejooksu vaatamas ja 2 korda Solarises võistlejatele pakutud pastat söömas, avamist ei jõudnudki vaadata , muidu poleks pastat jõudnud süüa, aeg pressis peale, aga no Getteri ja Koidu jõudsime ära kuulata:)
Võistluspäeva hommikul ärkasin juba varakult, enne 5, maratonimehe võlud, kui tahad hästi joosta, siis süüa tuleb ju suhteliselt vara, vähemalt 4 tundi ennem, nii saigi viieks pudru valmis keedetud ja kohvi kõrvale banaanisokolaaditäidisega puder sisse punnitud. Enne starti kohtusin veel treeneri ja klubikaaslastega, korralik soojendus ja lahtijooksud, sest ikkagist tuli jalad lahti saada kiiremaks jooksuks. Enesetunne oli hea, ja ausaltöeldes, vaim oli ikka väga valmis selleks jooksuks. Võtsin kindla eesmärgi esimese poolmaratoni joosta 1:27 ga, et siis jääks teises pooles varu natukene ära kukkuda. Erilist kukkumist ei tulnud, minuti andsin teises pooles ära, aga see peaks maratonis suhteliselt hea näitaja olema.
Kindel plaan oli veel see, et suurde gruppi ei jää, nii sai ka alguses veidikene kiiremaid liigutusi teha, et 3 tunni pundist mööda minna, grupis on raske joosta, õhku vähe, sagimist palju, joogipunktides palju energiakulu, koguaeg vaata siia-sinna, et kellegile pihta ei saa ja ise kuskilt pihta ei saa, olen rohkem selline 2-4 mehe bändimees, nii sai ka jooksul kulgetud, mingi aja üksi, siis vahel jälle paarisrakendina ja nii lõpuni välja.
Suureks abiks oli ka Peeter Vennikas, kes oli maratoni kulgu seekord rattaga kaema tulnud, kuna tal tuleb kuu lõpus tugev lahing Kreekas, kus ta astub taaskord võistlustulle ultramaailmas kurikuulsaks saanud Spartathlonil, kus tuleb läbida 246 km ( Ateenast - Spartasse). Peeter suutis palju motivatsiooni süstida ning andis olukorrast head ülevaadet! Olen väga tänulik ja olen kindlasti talle toeks Spartathloni ajal, mitte küll päris kohapeal, aga siiski, hoian end kursis ja hoian pöidlaid!
Tänan kõiki, kellel oli selles oma osa, loodan et te teate ise ka, kes sellesse oma panuse on andnud! Kõik, kes uskusid, hoidsid pöidlaid, ergutasid, motiveerisid, juhendasid, aitasid igal moel - te kõik võite öelda, et see oli taaskord meie võit:)
Olen sellel hooajal pärast Laulasmaad enda kiiruse ikka korralikult ülesse saanud ja vorm on läbi aegade parim olnud, loodan, et suudan nii jätkata hooaja lõppvõistluseni Haanjas, siis on alles aega väsinud olla ja puhata! Ega see kerge ei ole, aga samas praegu tuleb ära kasutada seda väikest head aega, et korralikud latid püstitada! Ilmselge on see, et ega siit väga edasi nii lihtsalt minna ei anna! Sellises seisus treenida nagu mina seda teen, siis no maratonis max 10 min veel saaks alla, siis tuleks juba veidike elukorraldust muuta, et sealt veel edasi minna. Aga sellega tuleb arvestada, ja seni olen suutnud ikka head joont hoida ja tulemused ikka paranevad tasapisi!
Taastumine on ka päris hea, kui vorm on hea, täna kolm päeva pärast maratoni suutsin joosta 6,6 km keskmise kiirusega 3:42, mis näitab, et maratonist väga suurt jälge ei olegi nagu, aga no pikemal distantsil ehk lööks see maratoni väsimus siiski välja. Sain Aaspere-Haljala jooksu rändava karika oma kodu tagasi toodud:)
Väga põhjalikku maratoni kirjeldust ma nüüd just ei teinud, aga väikese ülevaate minu seisust ehk saite.
Aga üritan Haanjani hoida korralikku distsipliini ja palju võistelda, et kiirust veel juurde tuleks ja samas puhata, et üle ei paneks!
Pind päkka!
Comments
Post a Comment