" It's supposed to be hard. If it wasn't hard, everyone would do it! "

 

  Eesmärkide täitumisest on alati hea rääkida, seega teen kokkuvõtte Haanja 100 jooksust, mis oli ka selle hooaja viimane. Suurem kokkuvõte hooajast siis, kui rohkem aega leian. Haanja100 ultrajooksu starti oli tulnud 86 ultrahullu ning 32 maratoonarit. 100 kilomeetrit said kokku koguni 62 jooksjat, mis ületab eelnevat lõpetajate rekordit koguni pea poole võrra. 

 Mul oli Haanja jooksul üks suur- ja teine loogiline eesmärk. Kuna olen sellel hooajal piisavalt enesekindlust kogunud, siis suur eesmärk oli alistada 9h piir. Loogiline eesmärk oli joosta üle enda seni parim Haanja tulemus, milleks oli 9h ja 27 minutit. 

 Kaks nädalat, mis eelnesid Haanja jooksule, olid rasked, enesetunne polnud kõige parem, aegajalt kurguvalu, köha-nohu, nagu sügisel ikka, selline imelik tunne, samas päris haiguseks seda pidada on ilmselgelt liialdus. See ehk andis enesekindlusele kerge löögi, aga mõte oli järgmine: Ma lähen ja proovin joosta 9h tempos( Loe: esimeses pooles 8h45min graafikus, teises pooles 9h graafikus). Igaksjuhuks tahtsin esimese poole kerge varuga joosta, sest ultras tuleb ikka raskeid hetki, ka seekord tuli, vägagi- aga ma suutsin sellest välja tulla. Tänu tahtejõule ning Raidi infole rajal toimuvast.         Paraku online tulemusi me ei näinud, kuna tehnika vedas alt, seega olin peaaegu terve jooksu teadmatuses, et mis koha nimel ma võitlen. 

 Hommikul kell 7 anti start järjekordsele Haanja100 jooksule, olin selle jooksu stardis neljandat korda, ei taha hakata siin enese kiidulaulu laulma, aga ajad on olnud järgmised: 2010-11h 04 min, 2011-10h 23min, 2012-olin vigastatud, 2013-9h 27 min, 2014-8h 46 min. Haanja100 toimub täpselt sellisel ajal, et kunagi ei tea, mis ilm tulla võib, tol aastal kui mind ei olnud, oli selle jooksu ajal korralik lumi maas, aga enamus korrad on olnud enamvähem seal 0-5 kraadi ringis, seekord hommikul oli maa härmas, aga pärast paari ringi oli õhus juba mõni mõnus soojakraad, mis oli hea aja jooksmiseks super, ka taevas oli helde, ei tulnud sealt suurt midagi alla. Võtsin endale eesmärgi, et jooksen nii kaua kui jaksan ringid alla 35 minuti, esimesed 50 km oli see lihtne nagu aabits, tegelikult isegi kauem, tundsin ma end super hästi ja motivatsioon oli laes, Hannes, Rain ja Lauri, keda ma pidasin enda väga tugevateks ja võrdseteks konkurentideks, olid läinud oma teed, otseselt oma kohast ma midagi ei teadnud. Jooksin ja jooksin, kuid siis hakkas raske, lihtsalt, raske, jooksmine on ju iseenesest jube lihtne- jalg jala ette ja edasi, kuid kümnes ring( 66,6 km) oli esimene, mis oli üle 35 minuti, see ring küll kõigest kaks sekundit, aga siiski, oli see märk sellest, et sellise lennukusega ma enam ei liigu, kannatasin ka järgneva kuidagi ära 36 minutiga( Juba minut aeglasem), 12. ring oli selle jooksu kõige raskem, kõige aeglasem. 13. ndal ringil tuli mulle ringiga järele Rait( Kes ei tea, millise mehega tegu on, siis lugege tema blogi, ja te saate aru, et mina olen veel poisike ultraspordis, Raidi blogi leiate aadressilt: http://ultraspordist.blogspot.com ). Aga Rait oli selleks ajaks oma tempo alla lasknud, natukene, aga siiski, ning tasasel pinnal olin ma Temast kiirem, see andis mulle jõudu juurde, tõusudel ja laskumistel jooksis muidugi Ta eest ära, siis sain jälle kätte. Kui ma Ta viimast korda kinni püüdsin, siis saime natukene rääkida, see motiveeris mind, ta andis jõudu ning informatsiooni rajal toimuvast, tal oli hea ülevaade.( Rait küll ei andnud mulle 100% õiget seisu, kuigi, kui Ta ei oleks mulle öelnud, et lätlane Nilovs on umbes 5 minuti kaugusel ja mul on võimalus ta kätte saada, siis ei oleks ma sellist lõppu nagu ma tegin, kindlasti teha suutnud.) Sealt tuli korralik litakas energiat, järgmine käik sisse, Rait jäi vaikselt tahapoole, aga Temal ei olnud ka enam väga millegi nimel võidelda, hull aeg ja võit olid juba kindlustatud. 13. ring iseenesest oli veel aeglane, sest alguses olin suurtes raskustes- 38min39 sekundit. Aga 14. ehk eelviimane ring oli mul juba minek taas hea, ringiajaks sain taaskord alla 35 minuti ning viimane ring oli kergelt öeldes korralik üllatus mulle endalegi, joosta viimane ring alla 32 minuti, teha viimasel ringil oma jooksu kiireim ring, seda muidugi tänu sellele, et saingi Valdis Nilovsi viimasel ringil kätte ning siis ei saanud enam kuskil järele anda, sest Nilovs liikus ka veel piisavalt hästi, et ohtlik olla. Viimased 3 km oli selline tunne, nagu oleksin oma esimesel ringil, fiiling oli hea ning minek veel parem. 

 Muidugi sain ma 4. nda koha, kui olete mu blogi varem ka lugenud, siis ei üllatu ju üldse? Ajaga olen väga rahul aga ma ei saa öelda, et ma kohaga rahul olen(ükski tõsisem sportlane ei saa olla 4.nda kohaga rahul), aga ma ütlen ausalt- mul on hea meel esikolmiku üle, sest nad olid paremad kui mina ning väärisid seda kohta, Lauri oli minu jaoks üllatus, teadsin, et 9h ta alistama läheb, aga et Ta seda nii võimsalt teeb, see võttis natukene sõnatuks. Hannese kolmas koht mulle nii suure üllatusena ei tulnud (võta seda kui komplimenti:)), kuigi lootsin talle siiski vastu saada, Hannes on väga hea inimene, väga võimekas sportlane ning mul on hea meel Tema saavutuse üle. Ja Raidi kohta on mul vaid nii palju öelda, et Temale riputasin ma kuldmedali juba enne starti kaela, see oli lihtsalt minu arvamus Tema tugevusest, ma ei eksinud! 

 Ma rohkem jooksu üksikasjadesse ei lasku, sest ma ei jõuaks kõike seda kirja panna ning kindlasti unustan ma midagi ära, seega natukene üldisemat teemat ka! 

 Mul on kahju, et minu tõsine lahingpaariline ja jooksusõber, ultrasõber Rain Seepõld pidi rajalt maha astuma, kuna ta vigastas oma jalga, nii et me ei saanud võrdne võrdsega lahingut pidada ning ausalt öeldes liikus ta minust esimeses pooles reipamalt ning mine sa tea, kas ma oleksin suutnud lõpus Teda enam püüda või mitte. See selleks, Rain tegi õige otsuse ja ei lõhkunud ennast päris ära, kuigi Ta proovis veel ühe ringi joosta, kuid seejärel tegi tulevikku vaadates õige otsuse ning astus rajalt maha. Kiiret paranemist ja tugevat tagasitulekut Sulle! 

Hea meel on mul treeneri ja juhendaja Aivar Luudi üle, kes suutis enda kümne tunni alistamise eesmärgi kindlalt täita ning müts maha Peeter Vennika'se ees, kes kuu aega pärast Spartathloni jookseb soti kindlalt alla 10 tunni! 

Muidugi suur rõõm oli Raili jooksu üle, kes on juba teist korda läbinud Haanja100 ning on ka ultrajooksu seeriavõistluses hetkel II naine. Raili läbis jooksu 13h 45 minutiga, mis on pool tundi parem kui eelmine rekord. 

Saaremaa jooksul nägin esimest korda Jaanat, kes ütles, et tuleb Haanjasse enda esimest ultrat jooksma. See ei olnud pelgalt jutt, nii ta tegigi, ja Jaana tegi seda hästi ning läbis oma elu esimese ultra ajaga 14h 44 min, see on super algus! 

Ilmselgelt ületas ennast sel jooksul ka Marika, kes on kindlasti rahvaspordi sõprade seas tuntud kui #osalenigalrahvajooksuljajooksenmiljonmaratonitaastas. Veidike pidin Teda muidugi utsitama, et ta liiga kauaks puhkama ei jääks, aga 14h ja 03 minutiga tuli ta üle finišijoone, nii et jäi puhkamise varu isegi üle. 

Ja ma tahaks veel ja veel kirjutada teiste õnnestumistest ja hulludest aegadest, aga pastakas hakkab tühjaks saama, seega üritan asja kokku võtta, et siis kunagi hooaja kokkuvõtet tegema hakata! 

Ma olen väga tänulik kõikidele, kes mind liikuma panevad, kes mind motiveerivad ning aitavad nii ettevalmistusel, rajal kui ka muul ajal. 

Kas sa arvad, et sa ei suuda Haanja100 läbida? Kas sa arvad, et sa ei ole hull? Haanja 100 on ju ainult hulludele. Miks Sa arvad, et Sa ei suuda? Mis takistab Sinul võtta endale eesmärk läbida järgmisel aastal Haanja100? Mis te arvate, et me, kes seal rajal oleme, oleme kuidagi teistsugused, paremad, tugevamad? Ei meil ei ole lisavarbaid, turbomootoreid, lisaenergia allikaid ning ei mingit erivarustust, me oleme täiesti tavalised inimesed, kellel on eesmärgid ja me töötame selle nimel! Ausalt ka, see ei ole ka meie jaoks lihtne, aga ma ei ütle ka, et igaüks peaks jooksma alla 9 tunni, ma tahan öelda, et kõik kes seda tahavad, saavad sellega hakkama! Ausalt! Kui Te tahate kogeda seda erilist tunnet, mida saab tunda vaid ise 100km jooksu finišijoont ületades, siis võtke endale see eesmärk, kasvõi ükskord elus, uskuge, Te ei kahetse! PS! Muidugi alustage väiksematest distantsidest ning tehke oma elu esimene 10 km, 21,1 km, maraton ja siis juba sott. ( See jutt on muidugi neile, kes naudivad jooksmist ja tahavad kogeda midagi erilist) 

Lõpetuseks, tänan siiralt korraldustiimi, eesotsas Ivariga, Haanja100 ultra on end oma 5 toimumiskorra vältel üha enam ja enam tõestanud ning viinud korraldust iga aastaga leveli võrra kõrgemale. See mis toimub Haanjas, see on sõna otseses mõttes hull, seda näitab ka osalejate ja lõpetajate arvu rekordiline kasv! 

PS! Mul on kodus umbes täpselt 85 medalit( Nii osalus, kui ka kohamedalid), aga nii ilusat medalit, kui sai tänavu Haanjas, minu kogus ei leidu. Päriselt!