2013/2014 Hooaeg täies hiilguses...
Lõpuks on aeg oma hooaeg kokku võtta. Ma
arvan, et igat hooaja kokkuvõtet võiks alustada sõnadega…See oli eriline
hooaeg, see on uus tase ning läbi aegade parim hooaeg..Tegelikult, ega päris
kõikide hooaegade lõpus seda nentida ei saagi, on olnud ka selliseid hooaegu,
mis ei ole eelnevatest paremad olnud. Ma olen jooksnud 8 aastat, st 8 hooaega.
Täpsustuseks, minu hooaeg algab reeglina novembri teises pooles ning viimased 5
aastat on see lõppenud Haanja100 ultrajooksuga, mis on kui grande finale.
Statistilisest poolest räägin lühidalt, rohkem
üritan kirjutada sellest, mida ma sellest hooajast õppisin, mis emotsioone see
andis ja kuhu poole ma siiski liikusin. Läbitud sai ligikaudu 2739,563 km. Jah,
panin kirja kolm kohta pärast koma, tundub, et ei ole väga ligikaudne arv. Aga
see arv on tegelikult see, mis oli minu treeningkavas. Olen oma plaani järginud
pea saja protsendiliselt, hooaja vältel on olnud väga väheseid treeninguid
mille olen pidanud ära jätma erinevatel põhjustel. See tõmbab seda lõppsummat
natukene koomale, aga teisalt, plaanis ei ole kilomeetreid, mida läbin
taastusperioodil, ehk paar nädalat pärast ultraid, seega võin julgelt väita, et
kilomeetrite arv on tegelikult sinna 2800 kanti. Võistlusi oli keskeltläbi 20,
nende hulgas 4 ultrajooksu- „Viimase öö Unistus“- 121 km, Endurance 24h jooks-
206,993 km, Laulasmaa ultrajooks-211 km ning Haanja100- 100 km . Etterutates
tuleb tõdeda, kõikides ultrajooksudes püstitasin isiklikud rekordid ning Soome
Endurance 24h jooksul läbisin esmakordselt enam kui 200 km ühtejutti. Võistluskilomeetreid
tuli kokku ligikaudu 1086, mis teeb ligikaudu 40 % üldkilometraasist.
Maratone(42,195km) läbisin sellel hooajal viiel korral, mis on iseenesest päris
palju, lisaks veel ultra sees joostud maratonid, mida ma ametlikult ei loe
maratonideks, aga annaksid juurde 14-15 maratoni.
Sellel hooajal oli õnnestumisi rohkem kui
ebaõnnestumisi ning seda on väga meeldiv nentida, aga ma rikun selle ilusa asja
kindlasti ära. See hooaeg andsin ma endast meeletult palju, et saavutada
ultrajooksudes uued latid ja ka lühiradadel uued isiklikud. Tänu sellele, et
peale ultrajooksude eesmärke oli veel maratoni 3h alistamise eesmärk, pidin
palju võistlema, vägagi palju. Ausaltöeldes, ma võtan mütsi maha nende ees, kes
nii palju jõuavad võistelda, ja ma tean, et paljud teevad seda isegi veel
rohkem, kuid see pole minu eesmärk. Ma tahan sellega öelda, et ma ei ole kindel
kas ma järgmisel hooajal suudan lühiradadel nii palju võistelda, siin mängivad
rolli mitmed asjad- töö, kool, aeg, raha ning eesmärgid. Kindlasti võistlen nii
palju kui võimalik, sest ma naudin seda, aga täpselt vastavalt võimalustele.
Seega, ei hakka järgmise hooaja eesmärke siin hetkel paika seadma, endalgi on
vaja veel mõelda, valida välja suuremad lahingud ning seejärel otsustada
väiksemate võistluste üle. Aasta viimasel päeval teen oma uue hooaja esimese
võistluse, selleks on Laulasmaa ultra-Viimase öö Unistus, 12h non-stop
jooksu-ja käimisüritus, kus plaanin seista enda ultrajooksu seeriavõistluse
koha eest ning anda endast maksimum, et pääseda vähemalt seeriavõistluse
arvestuses poodiumi teisele või esimesele astmele.
Õnnestumised:
·
Viimase öö Unistus“ 12h non-stop
– 121,2 km 5.koht ( 12h isiklik mark)
·
Endurance 24h non-stop sisehalli
jooks- 206,9 km 10.koht (24 isiklik mark)
·
SEB Tallinna maraton 42.195km –
2:55:38 (Maratoni isiklik rekord)
·
Haanja100ultra- 8:46:21 4. koht (
100km isiklik rekord)
·
Mitmete lühiradade uued isiklikud
rekordid
Ma ei ütle, et kõik teised jooksud nüüd
ebaõnnestusid, kaugeltki mitte, lihtsalt tõin välja hooaja suurimad
õnnestumised ning isiklikud margid. Miks ma ei märkinud ära Laulasmaa
ultrajooksu 211km läbimist ajaga 26h ja 50 minutiga ning sellega saavutatud
kolmandat kohta? Eks siin ole väike enesekriitika uss sees, ajaline eesmärk oli
tegelikkuses väheke parem. Samuti olin selles jooksus peaaegu juba alla andnud,
kuid siis suutsin end kokku võtta ja lõpuni võidelda. Uus distantsirekord sai
siiski püstitatud! Loobujad ei võida kunagi!
Häid tulemusi tegelikult ikka jagus ning pigem
on põhjust rõõmustada, kui kriitiline olla, kuigi kriitika-see viib ju edasi!
Tegelikkuses tegin maratonis ühe aasta jooksul kaks isiklikku rekordit, võinoh,
isegi kolm- Võsul jooksin üle enda eelmise isikliku rekordi, mille siis
SEB-jooksul pea 15 minutiga purustasin ning samuti jooksin enda kõige
pingevabama ja rahulikuma maratoni koos Lilianiga Tartu linnamaratonil.
Neljandaid kohti, ehk neid kõige kibedamaid
kogusin ka omajagu- valusaim neist oli Haanja100. Natukene vähem valusam Keila
poolmaratoni üldarvestuses neljas koht ning siis veel mõndadel väiksematel
jooksudel saadud neljandad kohad. Need annavad tegelikult motivatsiooni juurde,
sest poodium on lähedal ning teatud jooksudel pole ma varem nii lähedal veel
olnudki. Haanjas olen kord ka kolmas olnud, aga seekord oli tase väga hea ning
see näitab väga hästi reaalset olukorda. Võita võistlusel poodiumikoht, kus on
kohal parimad, see on palju parem, kui võita see kuskil, kust parimad puuduvad.
Üks asi on koht protokollis, teine asi on see
emotsioon, mida sa igalt võistluselt saad. Iga võistlus on uus maailm, seal ei
loe see, kui hea või halb olid sa eelmisel korral, kõik algab nullist.
Treenitus on enda teha, tervis muidugi alati mitte, aga igaühel on võimalus
võistluseks valmistuda ning sellest lähtuvalt endale eesmärke seada. Ennast
kiitvalt võin öelda, et valisime treeneriga hooaja eesmärgid päris hästi,
suurema tähtsusega võistlustele läksin peale kindla kavaga, valisin eelnevalt
läbimõeldud ning kalkuleeritud tempo ning üritasin ennast graafikus hoida.
Graafikust reaalselt maha jäin Laulasmaa ultra 211km jooksul ning „Viimase öö
Unistuse“ jooksul( Sellel võistlusel polnud mul konkreetset kilomeetri aega
välja arvutatud, aga lihtsalt lõpus kukkusin ikka korralikult ära). Endurancel,
SEBil ning Haanja100-l jooksin enda võimete piiril ning püsisin graafikus kuni
lõpuni.
Iga
võistluse kulg ning finishijoone ületamine on omamoodi eriline, kõikide
väljateenitud medalite, karikate ja diplomite taga peitub enamat, kui lihtsalt
meene. Kõik see on teenitud raskete pingutuste ja võitluse läbi, mis annab
nendele asjadele erilisema väärtuse, kui pelgalt paber või plekitükk seinas. See
on kogemus, mida ei saa osta, vahetada ega maha müüa, seda saab vaid jagada,
kuid see pole päris see, kindlasti mitte. Need kõik inimesed, see rahvas, see
seltskond- see moodustab ühe suure terviku spordisõpradest, kes tulevad
aegajalt kokku, jagavad oma muljeid, pingutavad koos rajal higi ja pisarateni
ning seejärel teevad pärast vahel mõne sõbraliku õlle või Vytautase koos
kosutava saunaga pärast rasket tööpäeva.
Sa saad endalt nõuda täpselt sellist tulemust,
milleks sa valmistunud oled, sa ei saa nõuda enda organismilt igal võistlusel
isiklikku rekordit, kui sa ei ole selle nimel vaeva näinud või kui sind
vaevavad terviseprobleemid. Kui sa oled treenimata, siis on ka tulemus vastav-
keskmine või lihtsalt kehv. Kui ma sellel hooajal SEB i maratoni starti läksin,
olin ma endas kindel, ma teadsin, mis seis on, mis kiirusega ma suudan joosta
ning oleks pidanud juhtuma midagi väga üllatuslikku, et minu kolme tunni
alistamist poleks juhtunud. Ma lihtsalt tegin kõik selleks, et seda saavutada
ning see andis ka suure enesekindluse. Siit ka õppetund- mida raskem õppustel,
seda kergem lahingus!
Kui tuleb mingeid mõtteid veel, selle kena hooaja
kohta, siis teen eraldi postituse, muidu läheb liiga pikaks ja igavaks ära.
Ma tänan Teid kõiki, kes on olnud toeks, abiks
või lihtsalt huvi tundnud, et kuidas mul läheb. Ma tänan kõiki neid, tänu
kellele on asjad paremuse suunas läinud. Tänan ka kõiki konkurente, kes on
mulle andnud motivatsiooni ning jõudu rohkem pingutada. Tänan võistluste
korraldajaid, et on nii palju võimalusi võistlemiseks. Aitäh!
Uuel hooajal uue hooga, täpselt nii kaua, kuni
kütsust jagub!
Uute rekordite purustamist uuel hooajal Cris ! :)
ReplyDelete