MONDIALI 24 ORE DI TORINO
Olen nüüd ilusti kodus, elus ja terve ning isegi jooksuisu tuli hirmuäratavalt ruttu tagasi, aga hoian end tagasi ja taastun rahulikult ära!
Ma üritan lühidalt kokku võtta Itaalias Torinos ( Capitale Europea Dello Sport) toimunud 24h jooksu maailma meistrivõistlused. Tänu HAKA Plasti lahkusele alustasin oma reisi vaikselt juba kolmapäeval.(muidugi ettevalmistused selleks kestsid juba mitmeid nädalaid). Kuna minek oli ikkagi suurele katsumusele, siis tõmbasin kodukoha söögikohas juba esimese pasta sisse, mis oli väga maitsev ning andis mulle esimese süsivesikute laksu kätte-tänan siinkohal Tristvere kohvikut! Pärast seda võtsin oma kodinad ning rongiga Tallinna, seal kohtusime Railiga, tegime järgmise pasta ning siis juba memme juurde viimaseid laule mp3 le laadima ja valmistuma varahommikuseks lennuks.
Neljapäeva varahommikul kohtusime mitmete Eesti ultrajooksjatega, kellel oli ühine sihtpunkt aga erinevad reisitaktikad, nagu ka jooksus, on kõigil eesmärgid, aga kuidas seda saavutada, see protsess on erinev. Nõnda siis lendasime Frankfurti, seal läksid meie teed suhteliselt laiali, mina, Aivar ja Raili lendasime sealt edasi Milanosse. Kuna seal nii palju aega ei olnud, et mingit pasta kohta otsida, siis valisime vana hea McDonaldsi. Kõhud täis, siis läksime bussiga lennujaamast keskusesse, kust juba edasi rongiga Torinosse, kuhu oli meile vastu tulnud juba IAU inimesed ning viisid meid majutusse. Reis ilma tõrgeteta. Natukene sai Torinos ringi vaadata ning siis juba võistlejatega ühisele õhtusöögile teise hotelli. Ootus oli pasta, mida muud ikka võistlejatele enne nii pikka jooksu anda, saime pasta, aga see oli õhtusöögi esimene käik, teine käik oli liha ja suur valik erinevat toorsalatit ja muud tooret ning kolmandaks käiguks maitsev koogitükike. Ühesõnaga- söögiga ei koonerdatud ja mida ultrajooksja enam soovida saab, kui enne võislust rohkelt süüa ja tankida. Väikesed muljetamised ja naljad hotellitoas ja magama ära.
Reede oli võistluseelne päev, siis saabusid viimased võistlejad, toimus ühine lõunasöök, avatseremoonia ning õhtune pasta party, kus oli pasta taaskord vaid eelroog. Õhtul tegime veel klubiga väikese miitingu ja ennustusvõistluse, seejärel hakkasin ma oma superhüper Tupperware blendriga endale rajale smuutisid vorpima ning kui asjad valmis siis kohe magama.
Kätte oli jõudnud võistlushommik- korralik hommikusöök ning seejärel juba bussidega stardipaika "Parco Ruffini". Viimased ettevalmistused, panin lauale enda geelid,joogid ja muu staffi, mida jooksuajal ikka vaja läheb. Õnneks oli Aivar nii tark, et oli kaasa võtnud päikesekreemi, mida peale panna enne jooksu, sest kuna ma olin lohakalt selle laiali hõõrunud, siis oli väga hästi näha, mis oleks juhtunud siis, kui seda ei oleks olnud ja see oleks võinud jooksu teises poole karmilt kätte maksta.
Ja siis käis pauk, vist isegi kaks korda, ja jooksupidu sai avatud. Enam kui 300 jooksjat asusid teekonnale, mis kestis 24 tundi. Ma olin seadnud omale eesmärgi, läbida esimeses pooles 110-115 kilomeetrit, et siis kui teises pooles suudan joosta 100, siis tuleks enamvähem 210 kilomeetri kanti, sellise tempoga ma peale läksin, kuid päris nii lihtne see ei olnud. Korralik päike, staadioni tõus ja laskumine ning pikad väga väikese kaldega ülesalla sirged panid siiski mind rohkem proovile ja oli selge, et midagi kindlat siin ei ole. Poole jooksu peal olin ma graafikus, umbes 112-113 km läbitud ning kui oleksin teises pooles suutnud joosta 100 km, oleks tulemus olnud märksa suurem kui tegelikkuses välja tuli. Kuigi võib öelda, et Aivari ja minu tulemus olid täitsa arvestatavad ning kastanid tõime Eesti koondise tulest välja seekord meie. Lõpptulemuseks kujunes 201,876 km, polnud küll rekord, aga samas, MMil ei ole ma varem 200 km piiri ületanud- jäägu see siis ikkagi positiivseks tulemuseks minu tegemistes! Tõsiasi on muidugi see, et maailmas sõna sekka öelda, selleks on vaja veel aastaid järjepidevalt sinna poole liikuda, palju ohverdada ning veel rohkem treenida. Aga eks ma tasa sõudnud olen ja ikka vaikselt edasi liikunud ning kui see saaga jätkub, siis kindlasti saame rääkida suurtematest numbritest. Aga mis siis teises pooles juhtus?
Egas päris katki ei olnudki midagi, lihtsalt, kerged pikad langused muutsid mind päris kangeks, kuigi nüüd ma arvan, et see oli natukene ikkagi peas ka kinni, polnud see asi nii hull midagi, kui seal vahepeal hädaldasin. Aga tempo natukene kukkus ära ja tegin paari tunni tagant 5 minutilisi jalad ülespoole taastumisi, ühel korral koguni 10 minutit, kuni Rain.S mind rajale ajas. Tõsiselt kahju on Raini palaviku üle, kuna Rain liikus väga heas graafikus ning sellisena jätkates oleksid kokku tulnud korralikud numbrid. Aga igas halvas on ka head peab siinkohal täiega paika, sest Rain digimuutus otsekohe ümber hooldetiimiks ning see oli minu jooksu teise poole üks suuremaid edasiviijaid. Samuti ka Toomase jalanikastus oli halb, kuid Toomase jalamassaaz, mis ta mulle tegi, kui olin jalgu lõdvestama tulnud, andis mulle jälle uue elu sisse ning mina sain reipalt edasi panna, natukeseks ajaks ikka. Ühesõnaga. kurb, et mõned pidid rajalt maha tulema, aga super selle juures on see, et nad ei jäänud niisama vedelema, vaid muutusid kohe hooldetiimiks ning olid väga suureks abiks teiste õnnestumistele! Ja muidugi rajal oli suureks eeskujuks ja jõuks Aivar, kes vaatamata raskustele liigub alati ikka reipalt edasi ning suudab seejuures veel toeks olla ja nõu anda ning motiveerida. Aga teises pooles jooksin ca 89 km, mis oodatust natukene vähem. Positiivne selle juures on muidugi see, et vaatamata graafikust maha jäämisele suutsin ma ikkagi ennast uuesti ja uuesti käima saada ning lõpuni pingutada, et vähemalt 200 piir ületada!
Rajal juhtus nii mõndagi- nagu näiteks kahel korral tormas kohale tuletõrje, kuna elektrisüsteem viskas vahelduseks tossu välja ning särav staadion kattus pimedusse, aga ultrajooksjaid see ei takistanud, nemad jooksid ikka edasi! See probleem sai korraldajate poolt kiire lahenduse ning staadionisära tuli tagasi! Positiivne oli see, et kogu öö oli raja ääres ergutajaid, ei olnud vahet kas oled sa itaallane või eestlane, aplausi ja hõikeid said kõik! Mis ei ole nüüd küll ilus rääkida, aga ei ole mina varem 24h jooksul näinud, et nii paljudel inimestel tuleb söök-jook tuldud teed tagasi, kas oli see liiga ühekülgne või vale toitumine, ei oska öelda, minul õnneks seda probleemi ei olnud. Mulle meeldib ka see väga, et ultraspordis on aega rajal natukene ka teiste riikide esindajatega suhelda ning nende emotsioonid ja ergutused mõjuvad väga positiivselt. Hea on kuulda kui Leedu jooksja ütleb mulle, et ta teab mind juba varasemalt, et ma jooksin ju 2 aastat tagasi Espoos üle 200km, see lihtsalt motiveerib, või näiteks lühike jutuajamine inglise jooksja Robbie Brittoniga, kes lõpuks saavutas maailmas kolmanda koha! Ja need inimesed on ultrarajal koos sinuga, nad on samas olukorras ning üksteise toetamine on iseenesest mõistetav. Neid väikeseid vestlusi oli veel teisigi ja neid kõiki siia lisada ei ole mõtet, aga iva selles idees on see, et ultrarajal ei ole võistlejad ainult enda tulemuse peal väljas, vaid suhtlevad ja annavad jõudu ka kaasvõitlejatele.
Veel kolm ja pool tundi enne lõppu olime Aivariga koos, aga ma olin temast ringiga maas. Ütlesin talle, et üritan ringi tasa teha, et siis saame äkki koos lõpetada, sest seal enam ei oma tähtsust kas sa oled 200 m ees või taga. Aivar muidugi ütles, et veel on vara selle peale mõelda, aega on veel palju, aga ma läksin ja proovisin, see võttis küll palju aega ja energiat aga tund enne lõppu olime me koos ja siis juba samal ringil. Nii me siis pingutasime viimase tunni koos, ei olnud meil kummagil kerge ning pidevalt jälgisime kella, et kahesaja piir ületada. Enne viimasele ringile minekut oli selge, et 200 tuleb nüüd ära ning viimasel ringil saime natukene kergemalt võtta ning rääkisime juba uutest plaanidest, eesmärkidest ja sellest, et selleks korraks on meie töö tehtud, olgugi, et kumbki päris oma eesmärki ei täitnud, natukene jäi puudu, aga koos olime me tugevad ja tõime kastanid tulest välja!
Tänan siinkohal kõiki, kellele läks korda ning jälgisid ka live tulemusi, kõiki, kes edu soovisid! Kõiki, kes mulle motiveerivaid laule saatsid! Tänan Aivarit pika ja hea koostöö eest! Massööre Arvit ja Elat keha ettevalmistamise eest! Meie koondise jooksjaid ja abipersonali, kes olid rajal suureks abiks! Eesti Kultuurkapitali, Kadrina Valda, perekonda, Meritit, Raunot, 4 TEAMS OÜ-d. Maret ja Railit jooksujalatsite eest! Suuresti tänulik olen enda tööandjale HAKA Plast OÜ-le, selle eest, et neile läheb korda see, mida ma teen ning nad annavad mulle võimaluse sellega tegeleda. Siinkohal pean mainima, et tööandja ei ole mulle kunagi öelnud, et ma ei saa võistlema minna ning nad on ka väga vastutulelikud minu treeningute osas. Ultrajooks ei ole ühemehebänd ning mul on suur rõõm, et minu ümber on inimesed, kes aitavad mul enda eesmärkide poole liikuda!
Ma väga loodan ja töötan selle nimel, et varsti oleks minu tulemused jälle uues kümnes ning distantsid 24h jooksul pikenevad ja ajad distantsijooksudes väheneksid! Tänu teile lähen ma kindlalt edasi!
Kätte oli jõudnud võistlushommik- korralik hommikusöök ning seejärel juba bussidega stardipaika "Parco Ruffini". Viimased ettevalmistused, panin lauale enda geelid,joogid ja muu staffi, mida jooksuajal ikka vaja läheb. Õnneks oli Aivar nii tark, et oli kaasa võtnud päikesekreemi, mida peale panna enne jooksu, sest kuna ma olin lohakalt selle laiali hõõrunud, siis oli väga hästi näha, mis oleks juhtunud siis, kui seda ei oleks olnud ja see oleks võinud jooksu teises poole karmilt kätte maksta.
Ja siis käis pauk, vist isegi kaks korda, ja jooksupidu sai avatud. Enam kui 300 jooksjat asusid teekonnale, mis kestis 24 tundi. Ma olin seadnud omale eesmärgi, läbida esimeses pooles 110-115 kilomeetrit, et siis kui teises pooles suudan joosta 100, siis tuleks enamvähem 210 kilomeetri kanti, sellise tempoga ma peale läksin, kuid päris nii lihtne see ei olnud. Korralik päike, staadioni tõus ja laskumine ning pikad väga väikese kaldega ülesalla sirged panid siiski mind rohkem proovile ja oli selge, et midagi kindlat siin ei ole. Poole jooksu peal olin ma graafikus, umbes 112-113 km läbitud ning kui oleksin teises pooles suutnud joosta 100 km, oleks tulemus olnud märksa suurem kui tegelikkuses välja tuli. Kuigi võib öelda, et Aivari ja minu tulemus olid täitsa arvestatavad ning kastanid tõime Eesti koondise tulest välja seekord meie. Lõpptulemuseks kujunes 201,876 km, polnud küll rekord, aga samas, MMil ei ole ma varem 200 km piiri ületanud- jäägu see siis ikkagi positiivseks tulemuseks minu tegemistes! Tõsiasi on muidugi see, et maailmas sõna sekka öelda, selleks on vaja veel aastaid järjepidevalt sinna poole liikuda, palju ohverdada ning veel rohkem treenida. Aga eks ma tasa sõudnud olen ja ikka vaikselt edasi liikunud ning kui see saaga jätkub, siis kindlasti saame rääkida suurtematest numbritest. Aga mis siis teises pooles juhtus?
Egas päris katki ei olnudki midagi, lihtsalt, kerged pikad langused muutsid mind päris kangeks, kuigi nüüd ma arvan, et see oli natukene ikkagi peas ka kinni, polnud see asi nii hull midagi, kui seal vahepeal hädaldasin. Aga tempo natukene kukkus ära ja tegin paari tunni tagant 5 minutilisi jalad ülespoole taastumisi, ühel korral koguni 10 minutit, kuni Rain.S mind rajale ajas. Tõsiselt kahju on Raini palaviku üle, kuna Rain liikus väga heas graafikus ning sellisena jätkates oleksid kokku tulnud korralikud numbrid. Aga igas halvas on ka head peab siinkohal täiega paika, sest Rain digimuutus otsekohe ümber hooldetiimiks ning see oli minu jooksu teise poole üks suuremaid edasiviijaid. Samuti ka Toomase jalanikastus oli halb, kuid Toomase jalamassaaz, mis ta mulle tegi, kui olin jalgu lõdvestama tulnud, andis mulle jälle uue elu sisse ning mina sain reipalt edasi panna, natukeseks ajaks ikka. Ühesõnaga. kurb, et mõned pidid rajalt maha tulema, aga super selle juures on see, et nad ei jäänud niisama vedelema, vaid muutusid kohe hooldetiimiks ning olid väga suureks abiks teiste õnnestumistele! Ja muidugi rajal oli suureks eeskujuks ja jõuks Aivar, kes vaatamata raskustele liigub alati ikka reipalt edasi ning suudab seejuures veel toeks olla ja nõu anda ning motiveerida. Aga teises pooles jooksin ca 89 km, mis oodatust natukene vähem. Positiivne selle juures on muidugi see, et vaatamata graafikust maha jäämisele suutsin ma ikkagi ennast uuesti ja uuesti käima saada ning lõpuni pingutada, et vähemalt 200 piir ületada!
Rajal juhtus nii mõndagi- nagu näiteks kahel korral tormas kohale tuletõrje, kuna elektrisüsteem viskas vahelduseks tossu välja ning särav staadion kattus pimedusse, aga ultrajooksjaid see ei takistanud, nemad jooksid ikka edasi! See probleem sai korraldajate poolt kiire lahenduse ning staadionisära tuli tagasi! Positiivne oli see, et kogu öö oli raja ääres ergutajaid, ei olnud vahet kas oled sa itaallane või eestlane, aplausi ja hõikeid said kõik! Mis ei ole nüüd küll ilus rääkida, aga ei ole mina varem 24h jooksul näinud, et nii paljudel inimestel tuleb söök-jook tuldud teed tagasi, kas oli see liiga ühekülgne või vale toitumine, ei oska öelda, minul õnneks seda probleemi ei olnud. Mulle meeldib ka see väga, et ultraspordis on aega rajal natukene ka teiste riikide esindajatega suhelda ning nende emotsioonid ja ergutused mõjuvad väga positiivselt. Hea on kuulda kui Leedu jooksja ütleb mulle, et ta teab mind juba varasemalt, et ma jooksin ju 2 aastat tagasi Espoos üle 200km, see lihtsalt motiveerib, või näiteks lühike jutuajamine inglise jooksja Robbie Brittoniga, kes lõpuks saavutas maailmas kolmanda koha! Ja need inimesed on ultrarajal koos sinuga, nad on samas olukorras ning üksteise toetamine on iseenesest mõistetav. Neid väikeseid vestlusi oli veel teisigi ja neid kõiki siia lisada ei ole mõtet, aga iva selles idees on see, et ultrarajal ei ole võistlejad ainult enda tulemuse peal väljas, vaid suhtlevad ja annavad jõudu ka kaasvõitlejatele.
Veel kolm ja pool tundi enne lõppu olime Aivariga koos, aga ma olin temast ringiga maas. Ütlesin talle, et üritan ringi tasa teha, et siis saame äkki koos lõpetada, sest seal enam ei oma tähtsust kas sa oled 200 m ees või taga. Aivar muidugi ütles, et veel on vara selle peale mõelda, aega on veel palju, aga ma läksin ja proovisin, see võttis küll palju aega ja energiat aga tund enne lõppu olime me koos ja siis juba samal ringil. Nii me siis pingutasime viimase tunni koos, ei olnud meil kummagil kerge ning pidevalt jälgisime kella, et kahesaja piir ületada. Enne viimasele ringile minekut oli selge, et 200 tuleb nüüd ära ning viimasel ringil saime natukene kergemalt võtta ning rääkisime juba uutest plaanidest, eesmärkidest ja sellest, et selleks korraks on meie töö tehtud, olgugi, et kumbki päris oma eesmärki ei täitnud, natukene jäi puudu, aga koos olime me tugevad ja tõime kastanid tulest välja!
Tänan siinkohal kõiki, kellele läks korda ning jälgisid ka live tulemusi, kõiki, kes edu soovisid! Kõiki, kes mulle motiveerivaid laule saatsid! Tänan Aivarit pika ja hea koostöö eest! Massööre Arvit ja Elat keha ettevalmistamise eest! Meie koondise jooksjaid ja abipersonali, kes olid rajal suureks abiks! Eesti Kultuurkapitali, Kadrina Valda, perekonda, Meritit, Raunot, 4 TEAMS OÜ-d. Maret ja Railit jooksujalatsite eest! Suuresti tänulik olen enda tööandjale HAKA Plast OÜ-le, selle eest, et neile läheb korda see, mida ma teen ning nad annavad mulle võimaluse sellega tegeleda. Siinkohal pean mainima, et tööandja ei ole mulle kunagi öelnud, et ma ei saa võistlema minna ning nad on ka väga vastutulelikud minu treeningute osas. Ultrajooks ei ole ühemehebänd ning mul on suur rõõm, et minu ümber on inimesed, kes aitavad mul enda eesmärkide poole liikuda!
Ma väga loodan ja töötan selle nimel, et varsti oleks minu tulemused jälle uues kümnes ning distantsid 24h jooksul pikenevad ja ajad distantsijooksudes väheneksid! Tänu teile lähen ma kindlalt edasi!
Comments
Post a Comment