Viimase Öö Unistusest kuni Maailma-ja Euroopa meistrivõistlusteni Torinos!

 Kui ma täna õhtul lõpuks koju olin jõudnud, seda umbes kella 20.30 paiku, siis olin ma suhteliselt kindlal arusaamal, et tänane naljapäev on hästi läinud ja ega keegi mind haneks ei tõmmanud. Hõiskasin vara, ehk liiga vara. Melu24 ja Soccerneti uudis suutsid mind käima tõmmata, kuniks lugesin kommentaare ja mõistsin, et oh mind lolli Polli, viimase uudise kohta muidugi ametliku infot ei ole, aga usun et see oli naljaga mõeldud. Ja erinevalt esimesest naljast, teine enam nii humoorikas ei tundunudki, aga see selleks. Aga ma luban, et minu postituses, ei ole aprillinalju sees, kõik, mis ma räägin vastab tõele ka homme!
 Pärast VÖU-d(Viimase ÖÖ Unistus) jätsin endale üsna lühikese taastumise aja ning proovisin juba 11.ndal jaanuaril kiirust 10km-sel distantsil. Oh üllatus mullegi, poolteist nädalat pärast 12h ultrat jooksen 10km jooksul enda paremuselt 3.nda koha, 38.18, mis tähendab vaid seda, et organism oli juba kiiruseks valmis. See on hea märk ning tähendab head taastumist. Plaanipärane treening, raske töö, masaazid ning taastumine- see viib tulemusteni. Ma vajan üha vähem aega taastumiseks ning saan panustada üha rohkem uuteks võistlusteks. Aga see ei tähenda seda, et ma nüüd üle panen ning varsti knock out'is olen. Ma tunnen enda keha, enda võimeid ning ma panustan väga enese taastumisele ning annan alati organismile piisavalt puhkust preemiaks hea töö eest võistlustel. Tervis on ju spordi alustala. 
 Seega võtsingi pärast VÖU-d endale eesmärgiks, et teen mahutreeninguid, valmistun MMiks ning teen kaasa Vinni-Rakvere talvejooksusarja lühiradadel. Sarja teine etapp toimus päris rasketes ilmastikuoludes, mis muidugi ei vabanda välja minu aega, mis läks üle 40, see iseenest mulle ei meeldi, aga tuleb leppida. Kolmandal etapil suutsin jälle joosta alla 37 minuti( ilmataat aitas kaasa), mis näitas taaskord, et heades tingimustes suudan kiirust näidata küll. Enesekindlus kasvas ning selle aasta eesmärk on kümne kilomeetri rekord viia uude minutisse ning võiks alata 35 ga, sisimas loodan isegi, et sügiseks suudan nii kiireks saada, et kümne kilomeetri finishis näen 34 ga algavat numbrit. Aga selle saavutamiseks ei piisa siin targutamisest, vaid tuleb raskeid tempotreeninguid teha. Nendega alustan pärast 24h jooksu MMist taastumist.  Aga mis siis toimus jaanuar,veebruar, märts plärts? 
 Need kuud möödusid ikkagi MMiks valmistumise tähe all ning iga liigutus oli suunatud sinna, 11.ndal aprillil algavale 24h jooksule. Tegin tempojookse, rahulikke kestusjookse ning ka pikemaid treeninguid. Olen ettevalmistusperioodiga rahul ning ei näe mingit põhjust, et peaks Itaalia pärast muretsema. Olen teinud selleks kõik, et anda enda maksimum, tuleb säilitada kainet mõistust, tuleb kinni hoida planeeritud kilomeetri aegadest ja eks siis jooks näitab, kas ma olen enda eesmärgid valinud jõuete kohased või olen enda võimeid ülehinnanud. Kahjuks ma teile enda täpsemat eesmärki ning ajagraafikut avaldada ei taha enne võistlust. Aga laias laastus saan öelda, et enda isiklikku rekordit ma proovima lähen, kui palju sellest räägin pärast võistlust. Ja ausalt, läheb nii nagu läheb, pärast ütlen ma teile ka, mida ma täpsemalt planeerisin, see on mul endal täiesti kirjas ning proovin seda ka vormistada! Ei taha lihtsalt siin suuri sõnu õhku loopida, pärast endal kergem, kui peaks midagi juhtuma!:) 
 Olen ka natukene rohkem vaadanud seda, mida ma söön-joon. Varem ei ole võistluste eel ma selliselt toitumisele pühendunud, aga nüüd olen ma avastanud enda jaoks paljugi ja loodan seda rida jätkata ka treeningperioodil, mitte ainult võistlustel. Kui otse öelda, siis olen hakanud suuresti smuutifänniks ning tarbin enam puu-ja juurvilju kui varem. Treeningutele on see hea märgi jätnud ning jätkan sellega. Samuti oma suure koormuse tõttu olen võtnud natukene vitamiine ning toidulisandeid. Mitte midagi sensatsioonilist ega organismi lõhkuvat, lihtsalt puhast, looduslikku ning energiarikast nagu näiteks Vemma tooteid, C ja D vitamiine. See kõik on preemiaks minu organismile sellise koormuse taluvuse eest. Kuna organism kannatab minu suurte katsumuste eest, siis proovin talle vastu anda ka parimat! 
 Vaatan, et blogi tuleb kaunis positiivse tähe all, loodan, et midagi ära ei sõnu. 
 Nii nagu organism, vajab head kütust, vajavad ka muud kehaosad parimat, selleks on mul massaaz ning vastav varustus. Jooksujalatsid- jooksumehe teine mootor. See aasta on mul vedanud, mul õnnestus saada ülisoodsalt uued Asics Gel-Nimbuse uusim mudel ning kaks paari Nike jooksujalatseid. Jalad vajavad head tuge ning kvaliteetne jooksususs tagab ka terved liigesed ja hoiab jalavalud eemal. Tänu nendele koostöödele ja toetustele tunnen end kindlalt ning ei pea mõtlema sellele, et varustus võid toitumine võivad pärsida minu tulemust. Nüüd on kõik minu enda kätes, peas, jalgades ning südames! 
 Ma tahan tänada kõiki, kes aitasid mul selleks valmistuda, natukene on veel aega, ja siis ongi aeg lahingusse astuda. Aitäh teile! 
 Minu ettevalmistusele on suure panuse andnud: Treener Aivar, Ultraklubi Estonian Ultrarunners, sõbrad/tuttavad, Merit, Raili, Mare, Arvi, Ela,  HAKA Plast OÜ, LVRKK, Eesti Kultuurkapital, Kadrina Vald ning muidugi perekond- ilma teieta, ma Itaaliasse ei sõidaks! Aitäh! 

Aga üks tiitlivõistlus on osake sellest mis ma teen, see on aasta tippsündmus, aga tegelikult tuleb täita ka kõik muu, see vahepealne aeg. Seega ka kõik muu on oluline ning ei saa jätta tähelepanuta! MM on samm minu teel, olgu see siis suur saavutus või õppetund halvimast, mida iganes, aga see kõik on kogemus mida ma endas kannan ja kogun! 

Aitäh! Olge vaprad ja tehke ikka enda ja ka teiste heaks! 


Comments

Popular posts from this blog

Kuidas läks SEB Tallinna 21,1 km ja Rakvere rahvajooksu 10km- ja kuidas edasi?

Ööjooks Rakveres- elamus kogu eluks!

Tänu kõigile toetajatele tuli Iirimaalt uus 24h jooksu isiklik rekord- 212,2 km