Raplast kuni Valdade suvemängudeni- ehk kuidas ma liikunud olen!

 Tere taas!

 Veidikene üle kuu aja on möödas sellest kui hõiskasin, et uued tuuled, uued riided ja uus klubi! Aeg on teha väikene ülevaade, kuidas siis uus ja huvitav toiminud on ja kui palju sellest kasu on olnud?

 Mul on hea meel tõdeda, et esimesed edusammud uuel suunal liikumisel on tehtud, nii Raplas kui Narvas sai isiklikud rekordid uude minutisse viidud! Kuid mitte miski ei tule iseenesest ning see on suure töö tulemus, millele aitate just teie kaasa. Tore on tõdeda, et uus klubi ProRunner on ülimõnus ja vahva ning koostöö Viljariga klapib väga hästi! Ausaltöeldes nii vastutulelikku ja sõbralikku seltskonda annab ikka otsida, seega komistasin ikka õige asja otsa seekord! Aga natukene siis nendest võistlustest, alustuseks Rapla, seejärel Narva, siis Laulasmaa vabatahtlik ning kirss tordil maakonna jooksusuve III etapi seljavõit!
 Rapla selverijooksul osalesin esimest korda, seega ei osanud raja poolest küll midagi oodata, kahjuks oli Rapla jooksuajaks muidugi ilmataat korraliku tuule vilisema pannud, millele vastu joosta ei olnud just kõikse lihtsamate küllast, aga allatuult oli jällegi nagu lendamine. Raplas muidugi eriti allatuult joosta ei saanudki. Vaatamata tuuleküllasele ilmale sain 10km ajaks 35:53, ehk siis napilt aga kindlalt uues minutis:) Eesmärk on veel sellel hooajal kärpida aega uude minutisse!
 Narvas erilist tuulepoissi polnudki, samas oli selle aasta esimene korralik suvepäev, mis pani jooksjaid natukene proovile, eelkõige sellepärast, et sellise ilmaga ei olnud meie kodanikud sellel aastal veel harjuda saanud. Palavus polnud küll nii meeletu, et see päris maha niidaks, aga harjumatult soe oli küll. Kui ma alguses plaanisin joosta alla 1h20m, siis päris nii see välja ei kukkunud, aga 1h20m33s oli siiski tõsiasi ning kärbet a la minuti jagu. Hea meel on mul selle üle, et suudan ka natukene palavama ilmaga siiski enda rekordeid ületada!
 Laulasmaa ultra- seekord rajaäärest! Pärast mitmeid aastaid ise rajal higi valades sain sellel korral seda kõike vaadata teise nurga alt. See 211km pikkune maastiku-ultra on karm katsumus igaühele, kes tahab ennast ületada! Võtsime Jaanikaga enda hoole alla teeninduspunkti Vääna-Jõesuus, kuhu võistlejad jõuavad igal ringil korra ehk see on tagasipöörde koht 21,1 km pikkusel ringil. Meil oli võrreldes keskmiste punktidega koormus küll väiksem, aga meil oli jällegi raskem logistilises mõttes, kuna punktile autoga ligi ei pääse. Jaanika võttis laupäeva hommikul ohjad enda kätte ja mina jõudsin kohale laupäeva õhtul, kuna hommikul jooksin Narvas enda pooliku ära!
 Mul oli väga hea olla Laulasmaal raja ääres, ma nautisin seda, sest hea oli vaadata kuidas nii paljud ennast jälle ja jälle ületada suudavad ning enda inimvõimete piire kaugemale lükkavad. Ma tean, mida nad tunnevad, ma tean mida see tähendab ja ma tean, mida nad rajal olles vajavad! Motiveerida rajaääres inimesi, kellel on raske, kes on magamata ja väsinud ning tahaks puhata- see on omamoodi vägev, sest tean kuidas ise seda toetust vajanud olen! See aitab palju, see aitab jooksjatel leida seda lisaenergiat, mida vahepeal ei paista olevat, läbi toetuse leitakse seda juurde! Ma usun, et minu kividest meisterdatud nimed päikeseloojangu taustal andsid palju jõudu nii Aivarile kui ka Railile, kõikide nimesid kahjuks ei jõudnud teha. Ma usun, et õigel ajal öeldud ja tehtud õiged asjad on edasiliikuvaks jõuks! Ma loodan, et minust ja Jaanikast oli jooksjatele piisavalt tuge, et end jälle ja jälle edasi sundida, selle ülla eesmärgi nimel ennast ületada! Hea oli vaadata Hannese minekut, kes suutis teha väga tugeva jooksu, eriti lõpuosa, hea oli vaadata kuidas Peeter suutis jällegi suurtest raskustest üle olla, kuidas Aivar liikus nagu temale kohane ehk ikka vapralt edasi ja edasi, kuidas Heleen suutis taaskord näidata enda sisu, kuidas Tarvo vaatamata oma magamamineku soovile siiski edasi liikus, kuidas Raili jälle ja jälle ikka meie punkti tagasi tuli. Neid häid hetki ja emotsioone oli paljugi, kõigest ei jõuagi rääkida. Selleks, et seda kõike kogeda, tuleb kohal olla! Ja uskuge mind, emotsioone saab nii raja pealt kui ka rajaääres olles, mina tean, sest olen olnud mõlemas rollis! Aitäh teile ja ma tegin seda meeleldi!



 Aga liigume nüüd edasi, alustuseks Mõedaka maakonna jooksusuve etapi juurde, seejärel vaatame mis juhtus Pühajärvel ja mida tõid endaga kaasa Valdade suvemängud ehk minu jaoks staadionijooksud Kuressaares ning seda, mis saab edasi?
 Maakonna jooksusuve III etapp Mõedakal tõi mulle taaskord võidupunktid, sellel korral jooksime 2x3 km raskel maastikul, Ergo pidi vigastuse tõttu veidike rahulikumalt võtma ning see andis mulle korraliku edumaa, alguses koos Egertiga, kes lõpetas kindlal kolmandal kohal ning siis juba seekord uhkes üksinduses, mida väga tihti ei juhtu. Ajaks oli 24m39s. Jäin rahule.
 Järgmine katsumus oli Pühajärvel, kus joosta tuli 10,7 km, varasemalt olen kahel korral seal osalenud aga need jäävad enam kui viie aasta taha. Varem ei olnud ma seal alla 40 minuti jooksnud ning seekord võtsin eesmärgiks 40 minutit alistada. Juba 2-3 kolmandal kilomeetril suutis tuul minu nokamütsi minema lennutada, millele järgi ma minema ei hakanud, täitsa uus müts oli kohe, klubinokakas ja puha, aga ei raatsinud enda aega sinna raisku lasta. Lootsin, et mõni ProRunner tunneb selle mütsi ära ja kel aega rohkem see korjab ehk üles, lootused pidasid paika, nägid seda mütsi paljud aga üles korjas selle meie klubi jooksja Triinu! Tuhat tänu talle! Seejärel kulges jooks edasi korralikus pundis ning olin graafikus, pulsivöö kukkus ka muidugi alla, mida eriti ei ole juhtunud, aga ju siis nii pidi minema. Võistlustel pulssi ma nagunii ei vaata, vaatan seda vaid pärast, punases on see nagunii:) Ja sedakorda suutsin tempot lõpuni hoida ning 7 sekundiga suutsin 40 minuti piiri alistada- käib küll!
 10-11 juuli otsustasin klubi suvepäevade asemel osaleda valdade mängudel, kuna valla esindamine on minu jaoks oluline! Viljar tegi plaanid ringi ning jooksin staadionil 1500m ja 5000m, mis on tulevaks pühapäevaks hea eeltöö 10 000 m staadionijooksuks! 1500m jooksuga ma väga rahule ei jäänud, kuigi egas raske on nõuda endalt kohe sellist kiirust, et parimatega sammu pidada, aga oleks tahtnud ikka vähemalt 11 sekundit kiirem olla- jäägu see siis järgmiseks korraks! Ajaga 4.41 sain 23. koha. Järgmisel päeval jooksis Janek Õiglane kümnevõistluse sees 4 sekundit kiiremini, kui mina:) 5000m jooksus 17,18 näitab et väike edasiminek on olnud kindlasti, kuna ei leia, et oleksin kuskil üldse alla 18 minuti jooksnud. Usun ja loodan, et järgmisel korral oleme oma vallaga suurema esindusega kohal ning saavutame veelgi parema koha! Mul on hea meel kõigi üle, kes sinna oma panuse andsid! Siinkohal peaks ära mainima perekond Sirvelid, sest neil oli võistlusgraafik sellel nädalal eriti tihe ning nemad tulid Saaremaale otse võistlustelt ning sealt liikusid ka edasi järgmistele, seejuures võtsid ära kaks parimat ning ühe hõbedakoha!

 Suures plaanis olen ma muutustega rahul ning esimesed edusammud on näha! Tõsisemaks saagi lõikuseks läheb veel palju aega, aga on näha, et vaikselt tuleb! Tänud Viljarile, klubile ProRunner ja kõigile toetajatele!

Järgmiseks 10 000 m Eesti meistrivõistlused, kus plaanin teha uut isiklikku rekordit ning seejärel kõik SEB nimel, et maratonis ligi kümne minutiline parandus teha!


Comments

  1. Edu Sulle, Cris! Jälgin huviga Su minekut ja lugusid, peaksid tihedamini kirjutama! :=)

    ReplyDelete
  2. Aitäh Margo! Üritan seda aega ikka ja jälle leida, et uusi lugusid kirjutada!

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Blogi läheb ajutiselt kinni, Mõedaka nimejooksusarja panen ka kinni!

Haanja 100 ultra- kaua oodatud võit!

Soomes käidud, lahing peetud, organismile piisavalt puhkust antud ning nüüd kevade suunas!