Pärast suurt jooksupidu ei ole veel hooaeg läbi!

 Hei!

 Kolm nädalat on hooaja tippsündmusest möödas, see aga ei pannud punkti hooajale. Pärast maratoni käisin mööda väiksemaid võistlusi ning realiseerisin maratoniks valmistumisel tehtud raske töö võitudeks! Aaspere-Haljala rahvajooksust sai põgusalt eelnevas blogis juba räägitud. Pärast seda oli 19.ndal septembril Porkuni järvejooks distantsiga 6,2 km. Kuna konkurents oli kehvem kui varasematel aastatel, siis ei jäänudki muud üle kui võtta võit, mida pakuti ajaga 21,13. Tihtipeale sellise ajaga Porkunis võitu ei saavuta:). Pärast Porkuni järvejooksu kohe järgmisel päeval võtsime ette HAKA Plasti kollektiiviga Tartu Rattamaratoni 40 km distantsi, mis meie jaoks on lahe väljasõit väljaspool tööd. Meil on üldse väga sporti soosiv ettevõtte ning seetõttu on seal hea olla! Korraldame erinevaid võistlusi ning käime kollektiivselt võistlemas- see on see, mis ühendab. Töö tuleb ära teha, aga selle kõrvalt leiame aega ka vabal ajal koos tegutseda ja aktiivset tegevust nautida!
 Nädal hiljem toimusid EMV Ekidenis, kus osalesin teist korda, möödunud osalemisest VIKE klubi all on möödas juba ca 7 aastat.
  See oli vägev! Jooksin ankrumehe vahetust 7,195 km ajaga 25.18. Saime klubiga keskpärase 6 nda koha, aga see ei olnud selle võistluse juures kõige tähtsam asi. Mulle meeldis see, mis seal toimus. Mulle meeldis, kuidas klubivaim töötab, kuidas me hoiame kokku ning toetame üksteist lõpuni! Lahe on olla sellises seltskonnas, kus toetus on tugev edasiviiv jõud. Väikesed huumorikillud enne starti, rajal olles tugev toetus, pärast mõnus arutelu ja nii edasi. See kõik näitas mulle veelkord, et olen täitsa õiges kohas ning klubi ProRunner ajab õiget ühist asja! Eesti tippjooksja Tiidrek Nurme ei jätnud seda mainimata enda blogis, kus ta rääkis ekidenist. Tiidrek kiitis meie klubi ning nentis, et Viljar ajab õiget asja! Tiidrek ei eksinud ning tore on lugeda, et selline mees paneb seda tähele! Ühesõnaga, Ekiden done ja järgmisel aastal oleme veelgi tugevamad! Muidugi on meil veel palju arenguruumi, sest meile jäi sellel korral püüdmatuks meie eestvedaja Viljari maratoniaeg. St me ei suutnud 6 mehe peale ka nii kiirelt joosta, kui Viljar seda üksi on teinud. 2.21 , mis on Viljari tippmark, jäi veel küll kaugele, kuid usun, et asjade õiges suunas liikumise korral suudame me ükskord sellest koos jagu saada. Aga kokkuvõtteks siis jooksime kuue mehega maratoni ära ajaga 2.28.40. Loodan, et järgmisel aastal suudame üle joosta Olari selle korra optimistliku eesmärgi 2.24. Tegelikult see ei ole üldsegi mitte kõrge eesmärk. Selleks peame jooksma 7 sekundit kiiremad kilomeetrid, mis on aastase eesmärgipärase tegutsemise korral täiesti loomulik.
 Kohe järgmisel päeval võitsin Tapa Valla Rahvajooksu, kus distantsiks oli ca 7,3 km ning aega kulus täpselt 26,26. Kuna eelmine päev oli ekiden, siis oli raske seisu hinnata, kõige kõvemaks konkurendiks oli Ago Veilberg ning seepärast võtsin eesmärgiks teha kiire alguse ning näidata, et ei ole mõtet kaasa tulla. Eesmärk sai täidetud, esimese ringi järel oli edumaa turvaline ning teises pooles Ago tuli isegi vast grammike lähemale, kuid töö oli juba tehtud ning ohtu ei olnud. Mulle meeldib, kui jooksus on pinget, samas ega kaotada taha ju keegi. Aga võit on magusam siis, kui see tuleb tõsise võitlusega! Seekord päris tihedaks rebimiseks ei läinud, aga teenitud võit ikka ning auhinnalaud oli Tapal vägagi rikkalik!
Tapa rahvajooks koos Rikardoga! 

  Pärast Tapa jooksu sai natukene tagasi tõmmatud ning nädalavahetus, kus toimus nii Tartu Linnamaraton ning Paide-Türi rahvajooks möödus minu jaoks õppimise tähe all, ehk käisin Tartus treeneri esimese astme koolitusel, mis mulle väga meeldis. Oli hea korraks aeg maha võtta ning natukene harida end selles valdkonnas.
 6.ndal oktoobril sai käia Lääne-Virumaa meistrivõistlustel murdmaajooksus, kus distantsiks oli 3000m, Sellel korral oli õnneks konkurents tugevam. Sain võitluslikult teise koha ajaga 9.49, võitja Taavi Kilki edestas mind 8 sekundiga ning kolmas koht Kaarel Kilki oli 19 sekundit taga. Oli üpriski kõva andmine ning jalga sirgeks lasta ei saanud. ( Möödunud aastal olin M vanusegrupi ainuke ning jooksin 8 sekundit aeglasemalt) Muidugi oleks võinud olla sellel korral kiirem, kuna 8 sekundit parandust ei ole teab mis kõva sõna, aga väikene edasiminek ikka.
 Täna 10 ndal oktoobril osalesin Tiina Idavainu sügisjooksul, kus tahtsin väga kaitsta enda möödund aasta võitu. Paraku täna võitu kaitsta ei õnnestunud ning mulle varasemalt tuttav jooksusõber Rauno Reinart võttis täna võidu ajaga 19.09 ning minu tiitlikaitsmine jäi võimete taha kinni! 6 km distantsi ( kella järgi ca 5.6 km ) läbisin ajaga 19,26, mis on möödunud aastast enam kui poole minuti võrra küll kiirem, kuid võiduks sellest ei piisanud. Kolmanda koha sai mõni minut hiljem lõpetanud sõber ja töökaaslane Tõnno Kask. Kadrinast oli kohal seekord päris mitu jooksjat ning tühjade kätega ei lahkunud sealt pea keegi! Noorte klassis sai Reele Raap kolmanda koha, minu tubli õpilane Erik võitis enda vanusegrupi, minu õpilane Helemai, kes kuu aja eest läbis enda esimese eduka maratoni, võitis naistearvestuses, Ilmar tõi koju võidu enda vanusegrupis. Kadrina kandi jooksusõbrad on tublid ning suudavad pakkuda konkurentsi paljudele!
 Minu enda viimane start sellel hooajal on Saaremaa 3 päeva jooks, kus möödunud aastal tegin igal distantsil uue rekordi, selle aasta eesmärk ei ole grammigi väiksem ning kärpida tahaks rohkem kui möödunud aastal! Sellel aastal on saanud kümne kilomeetri rekordit parandada kahel korral ausalt, ühel korral ebaausalt ( mida ma muidugi ise ei aksepteeri). Aga plaanis on purustada taaskord 10 km rekord vähemalt 20 sekundiga, mida pole küll palju, aga eelmisest rekordist on nii vähe möödas, et midagi enamat tahta on vast palju, aga helesinine unistus on Saaremaal 10 km läbida 34.40 alla ning samuti kahe teise päeva etapid tahan läbida kiiremini kui varem ehk mõlemad 16 ja 16,195 tahaksin läbida alla tunni. Üldaeg 2.33.00 oleks see, millega oleksin hooaja lõpuks rahul. Kas ma suudan seda, saame tõdeda järgmisel pühapäeval. Mina olen valmis!
 PS! Kõik, kellele olen öelnud, et hooaja lõpetab Haanja100, palun vabandust, sellel aastal see minu plaanidesse ei mahu ning tähistan enda 25. ndat sünnipäeva teistmoodi ning ultrat hooaja lõpetuseks kaasa ei tee. Kahtlesin pikalt, et kas minna v mitte minna, lõpuks kui Viljariga seda arutasime, siis olin väga ebakindel ning rääkisime selle plussidest ja miinustest, aga kuna ma asjas kahtlesin, siis Viljar aitas otsuse vastu võtta ning ma olen sellega rahul. Saame alustada ettevalmistusperioodi varem ning tugevamalt! Tõsisemad eesmärgid ja pikemas perspektiivis eesmärgid paneme Viljariga paika pärast 11. novembrit kui olen käinud ära koormustestil. Pärast seda paneme paika uue hooaja eesmärgid ning ka mitme aasta eesmärgid. Minu jaoks on oluline, et siht oleks silme ees, siis on palju kergem end taas välja vedada ning tõsiselt treenida. Kui ei oleks eesmärke, siis oleks liiga raske end motiveerida! Aga etteruttavalt võin öelda, et maraton on peaeesmärk ning allahindlusi ei tee, kas kõik või mitte midagi? See tähendab seda, et eesmärgid mis seame, ei saa olema väikesed ning pean treenimiseks leidma rohkem vahendeid ja aega! Ma väga loodan, et saan oma aja planeerimisega teha väikeseid kompromisse tööandjaga ning saaksin teha raskemad treeningud kvaliteetselt. Loodan, et minu ümber leidub see meeskond, kellega edasi jätkata ning selleks, et kuhugi jõuda, tuleb millegi arvelt jälle aega ära võtta! Aga nüüd lõpetuseks natukene teiste tegemistest, mis mulle rõõmu pakuvad!
 Kes veel ei tea, siis olen Rakveres alustanud meie klubi ProRunneri ühistreeningutega ning mul on rõõm tõdeda, et huvilisi on palju ning see on väga motiveeriv. Mul on heameel näha inimesi, kes tulevad ikka ja jälle välja enda heaks treenima, kui õues on juba pime ning palju lihtsam oleks teleka ees oma aega sisustada! Mul on hea meel, et kohale tulevad inimesed, kellel on eesmärgid ning kes tahavad enda heaolu nimel pingutada! Mul on hea meel, et need inimesed on positiivsed ning tahtejõulised! Ma olen saanud väga positiivse laengu kahest esimesest treeningust ja ma tunnen, et ma teen õiget asja! Samuti pakub mulle suurimat rahulolu enda õpilaste areng ning saavutused.
 Ei ole palju aega möödas kui minu õpilane Erik võitis enda vanusegrupi maakonna jooksusarja, ei ole palju möödas ajast, kus Mare tegi enda maratoni uue isikliku rekordi ning Helemai tegi maratoni debüüdi vägagi võimsalt. Nende rahulolu ja rõõm nende saavutuste juures on väga motiveeriv jõud edaspidiseks. Kui mina olin koolipingis ning õppisin kuidas treenida oma õpilasi, siis saavutasid Helemai ning Mare Tartus uued isiklikud rekordid poolmaratonis, päev hiljem Paide-Türi jooksul püstitas Mare taas uue isikliku ning Erik sai enda elu esimese karika. Saate aru, ma ei pea ise jooksma, selleks et nädalavahetust kordaläinuks nimetada:) Nädal hiljem võidab Erik enda vanusegrupi Tiina Idavainu jooksul, Helemai võidab jooksu naiste arvestuses. Need on asjad, mis annavad selgelt märku, et me ajame õiget asja! Täna sain kokku endise töökaaslasega, kes on ise alustanud treenimisega, esialgu kaalulangetamise eesmärgil, nüüd naudib jooksu täiega. See, kui ta ütleb, et ma olen olnud paljugi tema inspiratsiooniallikaks teeb headmeelt. Ma tunnen, et ma ei jookse ainult iseendale, vaid see annab ka teistele palju jõudu juurde. Ühesõnaga, mul on hea meel, et minu enda areng on tänu Viljarile olnud väga hea, mul on hea meel, et minu õpilased arenevad õiges suunas! Ma ei tahaks seda kõike nüüd ülevõlli keerata ja kõike ülivõrdes rääkida, aga teiste ning enda treenimine on see, mida ma tõeliselt tahan!

 Järgmises postituses võtan enda hooaja kokku ning räägin, mis saab edasi!
 Aitäh teile!


Comments

Popular posts from this blog

Blogi läheb ajutiselt kinni, Mõedaka nimejooksusarja panen ka kinni!

Soomes käidud, lahing peetud, organismile piisavalt puhkust antud ning nüüd kevade suunas!

Haanja 100 ultra- kaua oodatud võit!