Riiast uus isiklik rekord!

 Hei sõbrad!

  Eelmise nädala reedel ületasime Meritiga Eesti-Läti piiri, et kohaneda ning end Riia maratoniks valmis seada. Kuidas Riias läks, sellest täna kirjutangi!
 Kas ma jäin täiesti rahule? Kuhu siit edasi? Miks 2:39:25, mitte 2:36. Kas taktika oli õige ning ärakukkumist ei olnud?
  Aga liigume algusesse, ehk 13. mai ja Riiga kohale jõudmine ning sealt edasi. Maratoni jaoks tehtud teistest võistlustest räägib hiljem ehk järjekord on veidike segamini. 
  Jõudsime ilma ekslemiseta otse hotelli parklasse, ( ilma ühegi vale pöördeta, aga muidugi gps i abiga).

  ---- Siinkohal tahan kohe kiita Hotel EDVARDS-it, sellist teenindust ja suhtumist ei ole mina varem kogenud! Kui me saabusime, siis nad tutvustasid meile linna ja siis ma ütlesin, et me oleme siin maratoni pärast, ja siis nagu tuli selline kiituseavalduste jada, et ma olen juba praegu võitnud, et ma maratonist üldse plaanin osa võtta! See oli meeldiv algus, mille puändiks oli see, et kui me pühapäeva õhtul õhtusöögilt tagasi jõudsime, ootas seal ees meid see sama töötaja, kes esimesel päeval! Ja saate nagu aru? Nad olid juba mulle diplomi välja printinud koos enda tervitustega, how nice is that? Mul oli nagu  täiega waaaooooowwww . Ühesõnaga, nemad oskavad inimesi personaalselt kohelda ja hinnata! Aitäh teile Hotel EDVARDS!!!---

Otsustasime Meritiga õhtul veidikene ringi jalutada ja võistluskeskusest läbi käia. Siis alles ekslemine algas:) Pm käisime võistluskeskusest ca 100 m eemalt mööda ja esimese korraga seda üles ei leidnudki. Kõndisime juba peaaegu hotellini tagasi, siis nägime maratoni seljakottidega turiste ja siis nad näitasid meile kaardi peal, kuhu peame minema. No ei olnud hea avastada, et me pm käisime selle maja taga. Ja see ei olnud väga lähedal, et vabalt mitu korda käia! Olime päris väsinud pärast teistkordset katset, mis õnnestus. Nälg peksis meid ikkagi söögikohta otsima. See söögikoht, mida meile hotellist soovitati, see oli täis ning vabasid kohti ei olnud. Aga ei pidanud kaugele minema, kui leidsime itaaliapärase pasta ja pizza resto. Ütleme nii, et pigen veidi pettunud kogustes, kuna mina küll ühest pastast suurt midagi ei saanud. Ostsime suure pizza ka kaasa. Too oli hea, aga nii õhuke, et kui vorstiviile pääl poleks olnud, siis oleks vist küll läbi paistnud. Ehk sealt sai head kraami, aga tõesti vähe. Oli aeg puhkama jääda.
 Laupäeva hommikul liitus meiega Roman, kes ei saanud Reedel õigel ajal tulema ja otsustas sõidu jätta laupäeva hommiku peale. Ta küll ööbis paar ielat eemal, aga ringi liikusime ikka koos. Käisime hommikul võtsime võistluskeskusest tema numbri välja ning siis filmisime tema jooksutehnikat, kuna expol oli võimalus jooksulindil oma jooksusammu lasta analüüsida, et teaks, millised tossud jalga istuvad. Tosse ostma ei hakanud, aga jooks on lindis  Pärast seda siis tegime Romaniga kerge võistluseelse soojenduse, mille käigus käisime vaatasime stardiala üle, et hommikul kindlam minek oleks. Pärast seda Merruga väike lõuna-  nüüd oli seal ruumi, seal, kus käisime esimesel õhtul ja pihta ei saanud. Aga asi oli uuesti minemist väärt! Võtsin korraliku kalkuniprae läätsedega. Väga meeldiv maitsekogemus minujaoks!


Siis oli leboaeg ja valmistasime asju hommikuks ette, sest äratus oli juba kell 4.15 ! Õhtal veel tegime M. ja R.- iga tiiru vanalinnas ning veel väikene tankimisvoor ehk kütusetaha miskit jääda ei saanud!
 On maratonihommik, aeg on varajane, kell heliseb 4.15. Olime eelnevalt poest ostnud kiirputru ning veekeetja oli endal kaasas, sest ega hotellis sulle keegi kell 4.30 hommikusööki ei serveeri.  Maratonieelne söök oli siis kauss putru, banaan, shokolaad , spordijooks ja tass kohvi!
Toitis ära küll, mõtlesin, et söön ära ja siis saaks veel natukene magada, aga ei jäänud enam magama ka, oli vaja ju veel asju valmis panna ja wc-s korralikult käiaJ . Merit ajas ka end väga vara üles ja aitas mul söögiga tegeleda, kuigi algselt arvasime, et ta vast magab kuni minekuni. 7.10 astusime toast välja, liikusime Romani hotelli ette ja siis koos sealt starti. Stardis olime ca tund enne starti. Nägime mõnda tuttavat ja siis juba korralik soojendus ja stardialasse. Kusjuures, mulle anti selline suur number, aga seal olid päris suured grupid, st minu 1065 numbriga olin ma kohe teises grupis eliidi taga, Seega tahtsin seal esiritta saada, et mitte midagi kaotada ning sellest sõltuvalt läksin starti tavapärasest varem ehk olin ca 20 min enne starti juba koridoris. Aga siis mingi hetk vaatasin, et nii mõnigi läheb ette gruppi ja siis läksin vooluga kaasa ning startisin ikka kuskil kolmandast reast ning bruto ja neto aja erinevus on sajandikes. 

 Käis pauk ning oli aeg minna, oma 20.ndale maratonile! Tegemist oli minu jaoks ajaloolise maratoniga, sest ei ole kunagi väljaspool Eestit traditsioonilist maratonidistantsi läbinud! Kuna juba kaardi pealt sai vaadata, et rada keerutab palju ja suurt silda tuleb ületada 4 korda, siis päris plaanitud tempoga ei alustanud, või noh, eesmärk oli esialgu panna 3.40 ga/km, aga siis sai selgeks, et pigem kohe hoida 3.40-3.45, sest 3.40 oleks olnud juba algusest peale natukene punnitamine. Esimese poole kandis ilusti ära, olin sellel ajal naiste liidrite jäneseks, veidike ka teises pooles sai naiste liidreid veetud, aga siis kui mul esimene natukene raskem seis oli, siis üks naistest tegi vahe sisse ning teine jäi maha. Ehk ma jäin jooksma 1. ja 2. naise vahele. Muidugi oleksin tahtnud suuta esimesest hammastega kinni hoida, et jumala eest, olla naistearvestuses ikka esimene, aga päris nii ei läinud. Teises pooles kukkus tempo 5-10 sek per km. Silla tõusust taastumine läks pikemaks ning pärast uuesti hoo üles saamine tekitas raskusi. Samas pärast viimast silla ületust olid jäänud vaid veel mõned kilomeetrid ning rahvas toetas ka päris aktiivselt. Nii ma siis kangutasin, selle lõpu, andsin endast lõpus kõik, et mitte ära kukkuda, no natukene kukkus, aga mitte radikaalselt! Finish ajaga 2:39:25 andis seekord üldarvestuses 11.nda koha, eurooplaste neljanda ning eestlaste esimene! Koha poolest võib ju rahule jääda, aga nagu ka treener ütles, ega päris rahule ei saa jääda! Nii on, kriitikameel peab säilima, et edasi püüelda! Seekord läks nii!

 PS! Ja muidugi on mul hea meel, et Roman tegi oma esimese maratoni üllatavalt kiiresti ning pm rajal oli ta koguaeg väga optimistlik ning toetav! Kui ma teda poole peal vastu tulemas nägin, siis tal oli selline nägu peas, nagu ta ei oleks jooksnudki:) Aga jah, Romani esimene ajaga 3:50:37!!! 

 Pärast maratoni tegime Romaniga taastava sauna, mis mõjus väga hästi ning pärast sauna oli juba inimese tunne peal! Ning õhtul käisime peenes restoranis oma uusi rekordeid tähistamas!  Võtsime marurahulikult ning jäime Merruga üheks ööks veel Riiga ning tagasi tulime alles esmaspäeva hommikulJ

 Ühesõnaga, nüüd on selged pildid, kuidas tehtud töö mõjunud on ja kuidas peaks edasi minema. Ma tänan kõiki, kellele see korda läks! Muidugi suur tänu treenerile, kellega oleme seda teed koos käinud! Aitäh Merit, et sa olid rajaääres taaskord olemas! Aitäh Roman- vägev nädalavahetus oli ju!!!



Ma nüüd üritan rohkem tegeleda oma uue kodulehega, mille plaanin lähitulevikus väikestviisi avada, esialgu blogiga ja siis tahaksin sinna palju erinevaid rubriike lisada! Nii et, hoidke silm peal, nautige ilma ja tehke ikka enda heaks!


Tänud!














Comments

Popular posts from this blog

Blogi läheb ajutiselt kinni, Mõedaka nimejooksusarja panen ka kinni!

Soomes käidud, lahing peetud, organismile piisavalt puhkust antud ning nüüd kevade suunas!

Jooksuga läbi 2017- nda!