Miks läks SEB Tallinna maraton nii nagu ta läks, kuidas sellest üle olla ning kuidas edasi?

 Hei sõbrad!

 Ebaõnnestumistest on alati raskem rääkida kui õnnestumistest, aga tagasisidet tuleb anda ka jooksudest, kus kõik ei läinud nii, nagu oli plaanis! SEB Tallinna maratoni varahommikul linna poole sõites poleks osanud oodata, et ees ootab selline katsumus, mida on valus meenutada. Need teavad, kes on ka varem blogil silma peal hoidnud, et läksin Tallinnas riski peale välja, et hea uus isiklik rekord joosta. Kõik, kes on asjaga kursis teavad, et sellest jäi asi väga kaugele ning hammustatud tükk sai liiga suur, et see ära kanda. Põhjuseid võib olla mitmeid ning ühte kindlat on suhteliselt raske välja tuua. Aga mis siis juhtus?
 Hommikul kell 9, kui anti start järjekordsele jooksupeo pikimale distantsile, oli taevas pilvine, temperatuur soosis maratoni ning kõik tundus justkui ilus... Kolmikute kaerajaani saatel käis stardipauk ning tuhanded maratoonarid asusid teele. Kes enda esimesele maratonile, kes teisele, kes sajandale( Meelis Koskaru) jne. Algus oli paljutõotav ning plaanitud algtempo tundus sobilik. Kui mõned kilomeetrid olid läbitud, siis jäime kolmekesi- mina, Indrek ja Marti. Säärase kolmese pundiga tegime esimese poole ilusti ära. Kui olime esimese ringi lõpus, Viru keskuse kandis, siis tegid Marti ja Indrek väikese tempotõusu või mina andsin järele, aga vahe tuli sisse. Nemad kaks ees, mina järel. Viru ringilt alanud tõus kestis ja kestis, ei tahtnud mitte lõppeda. Kuidagi ei tahtnud vahet liiga pikaks lasta ning natukene võib selle tõusu puhul endale tuhka pähe raputada- poleks pidanud sellest vahest nii pingsalt kinni hoidma, sest minna oli veel oi oi kui palju. Ja kui ma olin jõudnud Kaarli pst tõusu tippu, oli mul selline tunne, et ma ei tahagi üldse enam uuele ringile minna. See tundus lihtsalt nii raske, jalad ei taastunud ära. Saate aru? Kui sa jooksed maratoni ja 21,1 km peal on nii raske, et tahaksid maha tulla, siis on ju midagi valesti!? Egas enam kergemaks ei läinudki! Kas võib öelda, et sain maratonis haamri poole maratoni peal? Valus! See juhtus ebareaalselt vara, et seda kõike välja kannatada. Joosta teine pool selliselt, et peas on vaid mõte, et millal? Millal ma maha astun? Kas on mõtet võistluskeskusest üldse enam kaugele joosta? Kuidas sealt tagasi saaks? See kõik keerles mu peas. Aga ma lonkisin, jah lonkisin, Piritale ära, vahepeal möödus minust keenialannast naiste võitja. See oli ka korralik piisk karikasse, see karikas hakkas täis saama! Miskipärast mingi osa minust sundis mind jätkama, vähemalt nii kaua, kuni suudan veel joosta...Tagasipöörde juures nägin, et Marti on ka hädas ning tema liikumine oli veel hullem kui minul. Algselt oli mõte, et püüan ta kuidagi kinni, ja siis läheks koos kuidagi lõppu ära. Jõudsin järgi, vahetasime kaks sõna ning otsustasin ikkagi veel proovida, äkki jaksan veel ilma kõndimata. Jätkasin lonkimist, peas vaid küsimus millal? Millal ma kõndima hakkan? Suutsin siiski veel mõned head kilomeetrid ilma kõndimiseta läbida. Minna oli veel nii vähe, aga samas tohutult palju. Ja siis jõudis rattaga minu kõrvale Reio, kes pani korralikult puid alla ning võttis mind korralikult ette. Esimeseks ülesandeks andis ta mulle, et pean keenialanna kinni püüdma. Kusjuures, sel hetkel, see ei tundunudki enam lootusetu ning kerisimegi järele, saime kätte ning jätsime seljataha. Kuna Reiol oli jõudu palju rohkem kui minul, siis kasutas ta seda targalt ära ning oskas mind motiveerida, et ma jookseks, jookseks ja alla ei annaks. Täna võin siinkohal väita, et kui Reio ei oleks õigel ajal õiges kohas olnud, siis ma oleksin lõpu kilomeetrid kõndinud, ausalt. Ta tuli hetkel, mil oli mul mõtte jalg sirgu lasta ning lihtsalt lõpuni jalutada. Aga ei, ta ei lasknud ning aitas mul ka selle lõputõusu taaskord ette võtta. Ja ma jooksin ka selle tõusu ära, aga tunne oli kohutav. Siis kui oli vaja teha vaid parempööre ja võtta ette viimased sadakond meetrit, lõi mul rindu selline valu, et ma ei suutnud isegi emotsiooni pealt kiiremini joosta. Vastupidi, ma tegin jooksulaadset asja kõndimise tempos. Ma ei oska öelda, millest see nüüd tuli, aga see oli viimane piisk. Karikas saigi täis! Oleks võinud viimasel sajal meetril ikka korralikult joosta, jalad oleksid isegi lubanud. Ja ma jõudsin vaatamata kõigele lõppu! Üle joone. Ja sellega see kõik lõppes.
 Seda on tegelikult raske kirjeldada. See oli tugev kogemus. Kindlasti andis see mulle palju juurde ning päris maha kanda seda maratoni ei ole mõtet. Kõigil oli raske! Ajad olid kehvemad kui eelmisel aastal. Eesti meistrivõistluste arvestuses oleksin enda kevadise Riia ajaga 2.39 saanud neljanda koha, see ehk juba näitab midagi! Ei olnud kiire jooks, ei olnud kõige soosivam päev! Minu lõpuaeg 2.46.39 ja 14.koht. Jube raske maraton- jube hea kogemus!!!
 Treener Viljar oli sel raskel hetkel tugevaks toeks ja väga heaks motivaatoriks! Viljar on hea treener, kes suudab mind vajadusel maa peale tagasi tuua, vajadusel mind püsti aidata! Olen Sulle väga tänulik, sest sa suutsid pärast sellist maratoni mulle väga hea tunde tagasi tuua! Vahel ongi vaja sellist jooksu, et sportliku vihaga edasi panna! Pärast mitmeid arutelusid ja analüüsi jõudsime sellisele järeldusele: Arvestades olusid, rada, ilma ning seda, et ei olnud päris minu päev, oli valitud risk natukene liiga suur, et sellise tempoga lõpuni tulla! Ma luban, et õppisin midagi!

  Nii, nüüd olen enda maratoni natukene lahanud ja enda mõtted teieni toonud. Eks igaüks võib omad järeldused teha ning kõik ei peagi mõistma! Mul on hea meel öelda, et olen tänaseks tagasi uue hooga ning teeme hooaja lõpu natukene põnevamaks, kui see algselt plaanis oli. Kuna SEB maraton ei olnud meie jaoks ootuspärane ja ees on ootamas veel vaid tühjendusjooks Euroopa meistrivõistlustel 24 h jooksus, siis otsustasime, et jooksen ka Tartu Linnamaratoni. Tehke või tina, aga stardis ma olen. Plaane tuleb muuta, kui neid on vaja muuta!

 Tahan veel rääkida asjadest, mis mulle palju rõõmu pakuvad! Nimelt, minu jooksutreeningud, mida ma annan Rakveres, on vägagi mõnusad. Meil on ülilahe seltskond - käib trenn ja vile koos! Saab trenni, saab nalja ning kõik on rahul! Need inimesed annavad mulle nii palju vastu ning pärast nende treenimist olen justkui uus inimene! Ma olen rahul! Järelikult teen õiget asja!

 Lisaks trennidele, olen mitmele jooksjale ka treener. Nad jooksevad/arenevad minu näpunäidete järgi. Sellega olen jõudnud nii kaugele, et SEB Tallinna maratonil tegid pea kõik minu hoolealused erinevatel distantsidel uued rekordid! Mul on hea meel näha, kuidas inimesed, keda ma aitan, arenevad ja on õnnelikud enda saavutuste üle! See ongi treeneri teine palk! See emotsioon, kui sa näed seda sära silmis. Nad on õnnelikud, et nad on midagi saavutanud... ja sa tead, et sa oled selles osas abiks olnud. See on töövõit! See on edasiviiv! See on vägev!


 Ma ei hakka seda asja enam pikemaks kerima! Ma olen tänaseks korras, valmistun kaheks viimaseks võistluseks sellel hooajal ning annan endast parima, et need kaks võistlust paneksid hooajale ilusa punkti! Kohtume rajal! Tehke ikka enda heaks! Ainult Sina ise saad enda heaks teha ning tekitada läbi liikumise endale head enesetunnet!

 Aitäh treener Viljar! Aitäh toetajad!



Comments

Popular posts from this blog

Blogi läheb ajutiselt kinni, Mõedaka nimejooksusarja panen ka kinni!

Soomes käidud, lahing peetud, organismile piisavalt puhkust antud ning nüüd kevade suunas!

Jooksuga läbi 2017- nda!