Hooaeg 2015/16, minu kümnes hooaeg, mille lõpp jäi lahjaks
Hei sõbrad!
Lubasin hooaja kokku võtta ning analüüsida tehtut. Kui nüüd kokkuvõtvalt öelda, siis see hooaeg oli pigem selline töö tegemise hooaeg. Mõned isiklikud rekordid, mõned ebaõnnestumised. Hooaeg pakkus kõike, kuid mitte parimat!
Tegelikult saab hooajaga ju rahule jääda, sest ebaõnnestumistest on ka palju õppida ning nende kõrval oli ka mitmeid õnnestumisi! Kerime nüüd hooaja algusesse ja vaatame, kuidas see asi täpsemalt oli.
Hooaeg algas novembrist ning ettevalmistus uueks hooajaks kestis aprilli keskpaigani. Siis algasid juba lahingud, kus sai tehtud töö vilje noppida. Esimene võistlus hooajal oli Kõrvemaa kevadjooks, kus sai püstitatud uus selle jooksu isiklik rekord 57,24, mis andis 10.nda koha ning palju enesekindlust.
Järgmine minu jaoks oluline võistlus oli Kadrina Paisjärve jooks. Kuna tegemist on kohaliku jooksuga, siis see on hea koht näitamaks, kuidas kohalikul jooksumehel läinud on. Natukene viha eelneva aasta 4.nda koha eest ning kindlustunne Kõrvemaa jooksust andsid mulle hea häälestuse ning eesmärk oli võita. Selge oli see, et kerge see olema ei saa, sest Mart on Paisjärvel mind järjekindlalt edestanud. Võtsin eesmärgi hoida esimesel ringil Mardi seljataha, kuigi sellega ma hakkama ei saanud. Närv ei pidanud vastu ning hakkasin proovima juba esimese ringi teises pooles eest ära minemist. Mart aga järele ei andnud ning selgust esimesel ringil ei saanud. Jooksime terve jooksu kord üks peal, siis teine. Viimasel viiesajal meetril suutsin kõik, mis mul on, mängu panna ning napilt 2 sekundiline võit pakkus naudingut. Olin õnnelik, sest võit ei tulnud kergelt ja kuni lõpuni, ei olnud asi selge. See ei olnud võit, mis pandi lauale, et tule ja võta ära. See oli võitlus.
Tegelikult oli see eelnev ettevalmistus kevadiseks maratoniks Riias! Kui Riia maratoni juurde tulla, siis see oli selle hooaja kõige suurem õnnestumine. Jah, kevadel, korralik ettevalmistusperiood andis võimalused joosta hea tulemuse ning seda võimalust kasutamata ei saanud jätta. Riia maratoni 2.39.25, mis on minu maratoni tippmark, jäi ka hooaja säravaimaks maratoniks, teised kaks läksid aia taha:).
Väga detailseks ei tahagi võistluste osas rohkem minna, kuna blogis peaks olema nende kohta kirjutised olemas. Minu jaoks oluline Narva energiajooksu 21,1 km EMV olid kohutavad. 1.16.24 oli küll tol hetkel isiklik rekord, aga see jooks ise oli kohutav. Juba algusest peale tundsin, et täna jalad ei taha tööd teha ning nii on ikka väga raske võidelda. Ilm oli võrreldes eelmise aastaga täiesti öö ja päev. Kui möödunud aastal oli palav, siis see aasta sadas vihma, puhus tuul ning termomeeter näitas 9 kraadi. Kuigi ajaparandus eelmise aastaga oli küll 4 minutit, oli see jooks minu jaoks ikkagi niivõrd raske, et väga rahule ei tahaks jääda.
Pärast Narva jooksu tegelikult väikene väsimus sisse jäi ja see varjutas tervet suve. Teravus ei olnud see, mida oleks tahtnud. Samas ei saa midagi halba ka väga öelda, sest mahud olid tavapärasest suuremad ja ega töögi allahindlusi ei teinud. Kõik, mis ma tegin, tegin ma pärast korralikke tööpäevi ning kvaliteet selliselt ei ole kõikse suurem.
Kui Narva oli katastroof, siis panustasin poolmaratoni tulemusele ööjooksul. Tuli küll uus isiklik rekord, aga mitte päris see, mis peas mõlkus. Ajaga 1.16.02 sain kümnenda koha, aga jällegi, teine pool oli ikkagi korralik kannatamine. Muidugi rekordijooksus peabki kannatama, muidu jääb midagi sisse. Ööjooksul oli eesmärk joosta 1.15.30 alla. Kõik mis läks üle, oli valus:)
Ööjooksu poolmaraton tegelikult andis minu maratoni tulemuse arvutuse valemis küll kõik lootused ja ootused SEB maratonil 2.35 alistada, aga nii see ei läinud, kaugeltki mitte. SEB maraton, minu kõige tähtsam start hooajal, kuid tulemus jäi ootustest kesisemaks. Aeg 2.46.39 rahulolu ei pakkunud. Jah muidugi, seekord oli rada teistpidi ja ilm tegi oma töö, et kõigil oleks raske. Tulemused olid kehvemad kui eelmisel aastal, aga ikkagi, rahule jääda ei saa.
Kuna SEB jättis soovida, siis sportlik viha arvas, et võiks Tartu maratonil proovida uuesti, kasvõi kohta joosta, sest seal on tase natukene kehvem( varasematel aastatel vähemalt oli). Olin Tartus stardis ning nagu ikka, tuli viimastel hetkedel nimekirja palju uusi tugevaid jooksjaid ning koha peale jooksmise mõte hakkas üha enam hääbuma. Alguses läksin küll peale selliselt, et jälgin, mis esimesed kuus meest teevad, kuid mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et minust täna võitlejat ei ole. Lasin poole peal teadlikult tempo alla, aga see tõi endaga kaasa suured ebamugavused. Tahtes joosta teise poole lihtsalt treeningu tempos läbi, ebaõnnestus. Krambid, mis tekkisid ja süvenesid, võtsid igasuguse lootuse ära. Jooksin ja kõndisin, ja krambitasin seal kus andis ning tulin kuidagi lõpuni ära. See oli kohutav tunne, kuid midagi teha ka ei saanud. See oli see jooks, need olid selle jooksu krambid. Aeg 3.10.43 tekitas paljudele küsimuse, et mis ma seal rajal tegin. Nüüd siis teate, kui varem ei teadnud. Seisin, venitasin, piinlesin ja tulin kuidagi lõpuni, et mitte päris alla anda.
Pärast Tartut oli veel üks võimalus ennast tõestada. Selleks oli 24h jooksu Euroopa meistrivõistlused Prantsusmaal. Sellest olen oma blogis ka täpsemalt kirjutanud ning enam seda pikemalt lahkama ei hakka. Tulemus jäi realiseerimata ja sellises valguses sai ka hooaeg lõpetatud.
Selline see seekord oli- parajalt töine, mõned õnnestumised ja mitmed ebaõnnestumised. Aga olen siiani seisukohal, et ebaõnnestumised ongi need, millest õppida ja selle arvelt järgmine aasta tugevam olla. Olen ennegi sportliku vihaga peale läinud ja korralikud tulemused teinud. Ju siis tuleb uuel hooajal eelnevad ebaõnnestumised õnnestumisteks pöörata.
Numbrites võib rääkida hooaja kogumahust, mis oli seekord 3596,815 km, mis on 30% enam kui eelmisel hooajal. Nii ma enamvähem ka prognoosisin enda eelmise hooaja kokkuvõttes. Seega töö oli korralik ning see on ka järjepidev alus järgmiseks hooajaks. Mis uuel hooajal saama hakkab, sellest on hetkel isegi raske rääkida. Ma ausalt veel päris täpselt ei tea, mis ja kuidas edasi. Kuna hooaeg on läbi, siis võtan mõtlemisaega ning tahan teha kooliasjad ära eelkõige. Kuna ma õpin kehakultuuri, siis pean tegelema erinevate spordialadega ning vähemalt novembris teen kindlasti ka palju teisi treeninguid ja jooksumaht selle arvelt kannatab kohe kindlasti.
Aitäh kõigile, kes selle hooaja ja terve minu jooksuteekonna juures on abiks olnud. Teid on palju ja nimeliselt väga paljusid välja tuua ei ole lihtne. Loodan, et tunnete ise ära, kes on omamoodi mind aidanud ja olete uhked, et saite abiks olla. 10 aastat jooksumehena on täitunud!!!
Suurimateks abilisteks on olnud muidugi treener Viljar, kelleta selliseid asju juhtunud ei oleks. Viljar on olnud väga hea motivaator ning treener, kes mõistab ning oskab motivatsiooni üleval hoida. Suureks abiks on olnud Mare, kelle abita oleks raske kvaliteetseid treeninguid läbida. Raili, kes on olnud abiks nii jooksuinventari soetamisel, kui ka sõbrana koguaeg olemas olnud. Muidugi perekond, kelleta oleks paljud saavutused saavutamata. Näiteks minu selle aasta EMi sõidu peatoetajaks olid minu ema ja õde, ilma nende toetuseta ma Prantsusmaale ma sõitnud ei oleks. Merit on väärt suurt tunnustust, sest tema on see, kes näeb tervet köögipoolt. Kannatab minu väsimust ja raskusi ning aitab mind alati. Kindlasti ei saaks ma selliseid asju korda saata, kui minu töökoht HAKA Plast seda ei võimaldaks. Eks neil ole ka raske, sest ma olen palju ära- käin koolis ja võistlemas. Eks näis, kaua nad minusugust hoida jaksavad:) Ja hea meel on selle üle, et Rakvere Aqva Spa on ka minu tegemisi ja taastumist toetanud ning saan nende poolt pakutavaid võimalusi nüüdsest vabalt kasutada! Roman, kellele olen saanud treeningnõu anda, on omaltpoolt andnud mulle võimalused heades tingimustes treenida ja taastuda. See nimekiri on pikk ning kõik, keda ma siin ka välja ei toonud ja on abiks olnud, tundke siis rõõmu või siis kurjustage, et hooaja lõpp ei olnud päris see, mis oli plaanis. Aitäh Teile! Siit on hea edasi minna, kuigi ma veel täpselt ei tea kuidas, aga edasi ma ikkagi lähen. Mõtetest, mis minu peas segadust külvavad, saan ehk järgmises postituses juba selgemalt rääkida!
Aitäh teile, aitäh minu õpilastele, kes saavutavad üha uusi eesmärke ja annavad mulle väga palju vastu! Alati ei peagi ise õnnestuma, et saada suurt motivatsiooni. Seda antakse mulle ka õpilaste poolt.
Teeme ikka enda ja teiste heaks!
Ilusat talve tulekut!
Lubasin hooaja kokku võtta ning analüüsida tehtut. Kui nüüd kokkuvõtvalt öelda, siis see hooaeg oli pigem selline töö tegemise hooaeg. Mõned isiklikud rekordid, mõned ebaõnnestumised. Hooaeg pakkus kõike, kuid mitte parimat!
Tegelikult saab hooajaga ju rahule jääda, sest ebaõnnestumistest on ka palju õppida ning nende kõrval oli ka mitmeid õnnestumisi! Kerime nüüd hooaja algusesse ja vaatame, kuidas see asi täpsemalt oli.
Hooaeg algas novembrist ning ettevalmistus uueks hooajaks kestis aprilli keskpaigani. Siis algasid juba lahingud, kus sai tehtud töö vilje noppida. Esimene võistlus hooajal oli Kõrvemaa kevadjooks, kus sai püstitatud uus selle jooksu isiklik rekord 57,24, mis andis 10.nda koha ning palju enesekindlust.
Järgmine minu jaoks oluline võistlus oli Kadrina Paisjärve jooks. Kuna tegemist on kohaliku jooksuga, siis see on hea koht näitamaks, kuidas kohalikul jooksumehel läinud on. Natukene viha eelneva aasta 4.nda koha eest ning kindlustunne Kõrvemaa jooksust andsid mulle hea häälestuse ning eesmärk oli võita. Selge oli see, et kerge see olema ei saa, sest Mart on Paisjärvel mind järjekindlalt edestanud. Võtsin eesmärgi hoida esimesel ringil Mardi seljataha, kuigi sellega ma hakkama ei saanud. Närv ei pidanud vastu ning hakkasin proovima juba esimese ringi teises pooles eest ära minemist. Mart aga järele ei andnud ning selgust esimesel ringil ei saanud. Jooksime terve jooksu kord üks peal, siis teine. Viimasel viiesajal meetril suutsin kõik, mis mul on, mängu panna ning napilt 2 sekundiline võit pakkus naudingut. Olin õnnelik, sest võit ei tulnud kergelt ja kuni lõpuni, ei olnud asi selge. See ei olnud võit, mis pandi lauale, et tule ja võta ära. See oli võitlus.
Tegelikult oli see eelnev ettevalmistus kevadiseks maratoniks Riias! Kui Riia maratoni juurde tulla, siis see oli selle hooaja kõige suurem õnnestumine. Jah, kevadel, korralik ettevalmistusperiood andis võimalused joosta hea tulemuse ning seda võimalust kasutamata ei saanud jätta. Riia maratoni 2.39.25, mis on minu maratoni tippmark, jäi ka hooaja säravaimaks maratoniks, teised kaks läksid aia taha:).
Väga detailseks ei tahagi võistluste osas rohkem minna, kuna blogis peaks olema nende kohta kirjutised olemas. Minu jaoks oluline Narva energiajooksu 21,1 km EMV olid kohutavad. 1.16.24 oli küll tol hetkel isiklik rekord, aga see jooks ise oli kohutav. Juba algusest peale tundsin, et täna jalad ei taha tööd teha ning nii on ikka väga raske võidelda. Ilm oli võrreldes eelmise aastaga täiesti öö ja päev. Kui möödunud aastal oli palav, siis see aasta sadas vihma, puhus tuul ning termomeeter näitas 9 kraadi. Kuigi ajaparandus eelmise aastaga oli küll 4 minutit, oli see jooks minu jaoks ikkagi niivõrd raske, et väga rahule ei tahaks jääda.
Pärast Narva jooksu tegelikult väikene väsimus sisse jäi ja see varjutas tervet suve. Teravus ei olnud see, mida oleks tahtnud. Samas ei saa midagi halba ka väga öelda, sest mahud olid tavapärasest suuremad ja ega töögi allahindlusi ei teinud. Kõik, mis ma tegin, tegin ma pärast korralikke tööpäevi ning kvaliteet selliselt ei ole kõikse suurem.
Kui Narva oli katastroof, siis panustasin poolmaratoni tulemusele ööjooksul. Tuli küll uus isiklik rekord, aga mitte päris see, mis peas mõlkus. Ajaga 1.16.02 sain kümnenda koha, aga jällegi, teine pool oli ikkagi korralik kannatamine. Muidugi rekordijooksus peabki kannatama, muidu jääb midagi sisse. Ööjooksul oli eesmärk joosta 1.15.30 alla. Kõik mis läks üle, oli valus:)
Ööjooksu poolmaraton tegelikult andis minu maratoni tulemuse arvutuse valemis küll kõik lootused ja ootused SEB maratonil 2.35 alistada, aga nii see ei läinud, kaugeltki mitte. SEB maraton, minu kõige tähtsam start hooajal, kuid tulemus jäi ootustest kesisemaks. Aeg 2.46.39 rahulolu ei pakkunud. Jah muidugi, seekord oli rada teistpidi ja ilm tegi oma töö, et kõigil oleks raske. Tulemused olid kehvemad kui eelmisel aastal, aga ikkagi, rahule jääda ei saa.
Kuna SEB jättis soovida, siis sportlik viha arvas, et võiks Tartu maratonil proovida uuesti, kasvõi kohta joosta, sest seal on tase natukene kehvem( varasematel aastatel vähemalt oli). Olin Tartus stardis ning nagu ikka, tuli viimastel hetkedel nimekirja palju uusi tugevaid jooksjaid ning koha peale jooksmise mõte hakkas üha enam hääbuma. Alguses läksin küll peale selliselt, et jälgin, mis esimesed kuus meest teevad, kuid mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et minust täna võitlejat ei ole. Lasin poole peal teadlikult tempo alla, aga see tõi endaga kaasa suured ebamugavused. Tahtes joosta teise poole lihtsalt treeningu tempos läbi, ebaõnnestus. Krambid, mis tekkisid ja süvenesid, võtsid igasuguse lootuse ära. Jooksin ja kõndisin, ja krambitasin seal kus andis ning tulin kuidagi lõpuni ära. See oli kohutav tunne, kuid midagi teha ka ei saanud. See oli see jooks, need olid selle jooksu krambid. Aeg 3.10.43 tekitas paljudele küsimuse, et mis ma seal rajal tegin. Nüüd siis teate, kui varem ei teadnud. Seisin, venitasin, piinlesin ja tulin kuidagi lõpuni, et mitte päris alla anda.
Pärast Tartut oli veel üks võimalus ennast tõestada. Selleks oli 24h jooksu Euroopa meistrivõistlused Prantsusmaal. Sellest olen oma blogis ka täpsemalt kirjutanud ning enam seda pikemalt lahkama ei hakka. Tulemus jäi realiseerimata ja sellises valguses sai ka hooaeg lõpetatud.
Selline see seekord oli- parajalt töine, mõned õnnestumised ja mitmed ebaõnnestumised. Aga olen siiani seisukohal, et ebaõnnestumised ongi need, millest õppida ja selle arvelt järgmine aasta tugevam olla. Olen ennegi sportliku vihaga peale läinud ja korralikud tulemused teinud. Ju siis tuleb uuel hooajal eelnevad ebaõnnestumised õnnestumisteks pöörata.
Numbrites võib rääkida hooaja kogumahust, mis oli seekord 3596,815 km, mis on 30% enam kui eelmisel hooajal. Nii ma enamvähem ka prognoosisin enda eelmise hooaja kokkuvõttes. Seega töö oli korralik ning see on ka järjepidev alus järgmiseks hooajaks. Mis uuel hooajal saama hakkab, sellest on hetkel isegi raske rääkida. Ma ausalt veel päris täpselt ei tea, mis ja kuidas edasi. Kuna hooaeg on läbi, siis võtan mõtlemisaega ning tahan teha kooliasjad ära eelkõige. Kuna ma õpin kehakultuuri, siis pean tegelema erinevate spordialadega ning vähemalt novembris teen kindlasti ka palju teisi treeninguid ja jooksumaht selle arvelt kannatab kohe kindlasti.
Aitäh kõigile, kes selle hooaja ja terve minu jooksuteekonna juures on abiks olnud. Teid on palju ja nimeliselt väga paljusid välja tuua ei ole lihtne. Loodan, et tunnete ise ära, kes on omamoodi mind aidanud ja olete uhked, et saite abiks olla. 10 aastat jooksumehena on täitunud!!!
Suurimateks abilisteks on olnud muidugi treener Viljar, kelleta selliseid asju juhtunud ei oleks. Viljar on olnud väga hea motivaator ning treener, kes mõistab ning oskab motivatsiooni üleval hoida. Suureks abiks on olnud Mare, kelle abita oleks raske kvaliteetseid treeninguid läbida. Raili, kes on olnud abiks nii jooksuinventari soetamisel, kui ka sõbrana koguaeg olemas olnud. Muidugi perekond, kelleta oleks paljud saavutused saavutamata. Näiteks minu selle aasta EMi sõidu peatoetajaks olid minu ema ja õde, ilma nende toetuseta ma Prantsusmaale ma sõitnud ei oleks. Merit on väärt suurt tunnustust, sest tema on see, kes näeb tervet köögipoolt. Kannatab minu väsimust ja raskusi ning aitab mind alati. Kindlasti ei saaks ma selliseid asju korda saata, kui minu töökoht HAKA Plast seda ei võimaldaks. Eks neil ole ka raske, sest ma olen palju ära- käin koolis ja võistlemas. Eks näis, kaua nad minusugust hoida jaksavad:) Ja hea meel on selle üle, et Rakvere Aqva Spa on ka minu tegemisi ja taastumist toetanud ning saan nende poolt pakutavaid võimalusi nüüdsest vabalt kasutada! Roman, kellele olen saanud treeningnõu anda, on omaltpoolt andnud mulle võimalused heades tingimustes treenida ja taastuda. See nimekiri on pikk ning kõik, keda ma siin ka välja ei toonud ja on abiks olnud, tundke siis rõõmu või siis kurjustage, et hooaja lõpp ei olnud päris see, mis oli plaanis. Aitäh Teile! Siit on hea edasi minna, kuigi ma veel täpselt ei tea kuidas, aga edasi ma ikkagi lähen. Mõtetest, mis minu peas segadust külvavad, saan ehk järgmises postituses juba selgemalt rääkida!
Aitäh teile, aitäh minu õpilastele, kes saavutavad üha uusi eesmärke ja annavad mulle väga palju vastu! Alati ei peagi ise õnnestuma, et saada suurt motivatsiooni. Seda antakse mulle ka õpilaste poolt.
Teeme ikka enda ja teiste heaks!
Ilusat talve tulekut!
Comments
Post a Comment