Ööjooks Rakveres- elamus kogu eluks!
Hei, blogisõbrad!
Mul on hea meel taaskord teiega jooksuelamuse emotsioone jagada! Ma usun, et pea kõik juba teavad, et tänavune Ööjooks oli midagi erakordset. See ei olnud lihtsalt ööjooks, vaid pehmelt öeldes Raju Rakvere 2017. Sellist kogemust ei ole minu jooksja teekonna ( 11 aastat) jooksul veel olnud. See oli vägev, karm ja võimas!
Kuna minu taastumine ultrast oli päris pikk ja Vändra poolmaratoniga tegin endale karuteene, siis ööjooksu eesmärk oli palju tagasihoidlikum kui möödunud aastal! Võtsime treeneriga plaani jooks läbida kerge varuga ca 3.50-4.00 per/km. See eesmärk sai ka ilusti täidetud, kuigi jah 14+ kilomeeter oli päris kõva võitlus tuule ja vihmaga ning väga kergelt see osa ei läinud. Esimese poole lasin kergema tundega.
Jooks algas päris mõnusa ilmaga (veidi palav oli). Alguses hoidsin enamvähem 3.45-3.55 tempot. Väikesed tõusud tegid tempo veidikene ebaühtlasemaks, aga ei tahtnud alguses endale väga liiga teha. Kui esimese ringi teises pooles kuulsin tagant juba Moonika pundi hääli, siis mõtlesin, et peaks natukene ikka juurde panema. Moonikal olid head vedajad olemas ning ei näinud põhjust sinna punti jääda. Kütsin veidi juurde ning jooksin sisuliselt üksi edasi. Esimese ringi lõpus keskusesse jõudes muidugi emotsioonist väheke kiiremad liigutused, kuna kaasaelamine oli võimas! Tänan kõiki vapraid, kes olid rajaääres ja jõudu juurde andsid. Melu ja möll aitasid palju, vaata et panid isegi liiga käima vahepeal:). Teisel ringil, kui võistluskeskusest uuesti läbi joostud, tekkis selline tühjus, polnud kellegiga punti võtta, rahvas küll ergutas, aga võtsin rahulikult. Hakkasin 13-14 km kandis jalga juba täitsa sirgeks laskma, kuid siis jõudis mulle järele naiste liider, Kaisa. Mõtlesin, et kurat, proovin ikka veel natukene pingutada, päris nii ka ikka ei saa. Tõmbasin mugavustsoonist välja ning jätkasime paarisrakendina. Ja siis hakkas asi juba päris õudusfilmi laadseks muutuma. Taevasse kerkis korralik äikesepilv, mis liikus meile ilusti vastu. Ega see torm kaua oodata ei lasknud, juba hetk hiljem liitusid meie jooksuga tugevad tuulepuhangud, äikesedisko ja paduvihm. See oli äge! Tegelikult ka, pole just palju võimalusi, sellistes oludes võistelda. See tegi küll kõik raskemaks, aga samas andis see päris palju plahvatust juurde! Vahelduseks oli täitsa hea joosta natukene tagapool kui tavaliselt, ei olegi saanud ammu naistega mõõtu võtta:). Aitäh Kaisale motivatsiooni eest ja muidugi ka joogi eest, ei juhtu just väga tihti, et keegi pakub sulle oma spordijooki rajal. Kuna ma sain end ilusti käima, siis ei tahtnud väga järele anda ning üritasin võimalikult kaua koos edasi minna. Sellises möllus oleks üksi ikka päris karm olnud. Ma küll päris lõpuni seda rakendit hoida ei suutnud ja ütlesin Kaisale, et pangu juurde, kui on midagi panna! Oli, korralikult oli ning läks eest ära. Viimasel kilomeetril jõudis ka Moonika päris lähedale ning lõpetasin napilt kahe parema naise vahel:). Seekord oli nii ja enda eesmärgi sain täidetud! Hea, et teises pooles oli kellega joosta, mis ei lasknud väga järele anda.
Seda jooksu on suhteliselt raske sõnadesse panna! Aga see oli võimas! Emotsioon kogu eluks ning korraldajatele suur tänu! Sellistes oludes hakkama saada on ikka väga keeruline. See pani proovile kõik, nii jooksjad, korraldajad kui ka pealtvaatajad. Ja kõik said ka ilusti hakkama!
See ööjooks andis väga hea emotsiooni ning selle pealt on hea edasi minna!
Siis kui ilm veel ilus oli!
Jõudu, jaksu ja tugevat tahtmist!
Mul on hea meel taaskord teiega jooksuelamuse emotsioone jagada! Ma usun, et pea kõik juba teavad, et tänavune Ööjooks oli midagi erakordset. See ei olnud lihtsalt ööjooks, vaid pehmelt öeldes Raju Rakvere 2017. Sellist kogemust ei ole minu jooksja teekonna ( 11 aastat) jooksul veel olnud. See oli vägev, karm ja võimas!
Kuna minu taastumine ultrast oli päris pikk ja Vändra poolmaratoniga tegin endale karuteene, siis ööjooksu eesmärk oli palju tagasihoidlikum kui möödunud aastal! Võtsime treeneriga plaani jooks läbida kerge varuga ca 3.50-4.00 per/km. See eesmärk sai ka ilusti täidetud, kuigi jah 14+ kilomeeter oli päris kõva võitlus tuule ja vihmaga ning väga kergelt see osa ei läinud. Esimese poole lasin kergema tundega.
Jooks algas päris mõnusa ilmaga (veidi palav oli). Alguses hoidsin enamvähem 3.45-3.55 tempot. Väikesed tõusud tegid tempo veidikene ebaühtlasemaks, aga ei tahtnud alguses endale väga liiga teha. Kui esimese ringi teises pooles kuulsin tagant juba Moonika pundi hääli, siis mõtlesin, et peaks natukene ikka juurde panema. Moonikal olid head vedajad olemas ning ei näinud põhjust sinna punti jääda. Kütsin veidi juurde ning jooksin sisuliselt üksi edasi. Esimese ringi lõpus keskusesse jõudes muidugi emotsioonist väheke kiiremad liigutused, kuna kaasaelamine oli võimas! Tänan kõiki vapraid, kes olid rajaääres ja jõudu juurde andsid. Melu ja möll aitasid palju, vaata et panid isegi liiga käima vahepeal:). Teisel ringil, kui võistluskeskusest uuesti läbi joostud, tekkis selline tühjus, polnud kellegiga punti võtta, rahvas küll ergutas, aga võtsin rahulikult. Hakkasin 13-14 km kandis jalga juba täitsa sirgeks laskma, kuid siis jõudis mulle järele naiste liider, Kaisa. Mõtlesin, et kurat, proovin ikka veel natukene pingutada, päris nii ka ikka ei saa. Tõmbasin mugavustsoonist välja ning jätkasime paarisrakendina. Ja siis hakkas asi juba päris õudusfilmi laadseks muutuma. Taevasse kerkis korralik äikesepilv, mis liikus meile ilusti vastu. Ega see torm kaua oodata ei lasknud, juba hetk hiljem liitusid meie jooksuga tugevad tuulepuhangud, äikesedisko ja paduvihm. See oli äge! Tegelikult ka, pole just palju võimalusi, sellistes oludes võistelda. See tegi küll kõik raskemaks, aga samas andis see päris palju plahvatust juurde! Vahelduseks oli täitsa hea joosta natukene tagapool kui tavaliselt, ei olegi saanud ammu naistega mõõtu võtta:). Aitäh Kaisale motivatsiooni eest ja muidugi ka joogi eest, ei juhtu just väga tihti, et keegi pakub sulle oma spordijooki rajal. Kuna ma sain end ilusti käima, siis ei tahtnud väga järele anda ning üritasin võimalikult kaua koos edasi minna. Sellises möllus oleks üksi ikka päris karm olnud. Ma küll päris lõpuni seda rakendit hoida ei suutnud ja ütlesin Kaisale, et pangu juurde, kui on midagi panna! Oli, korralikult oli ning läks eest ära. Viimasel kilomeetril jõudis ka Moonika päris lähedale ning lõpetasin napilt kahe parema naise vahel:). Seekord oli nii ja enda eesmärgi sain täidetud! Hea, et teises pooles oli kellega joosta, mis ei lasknud väga järele anda.
Seda jooksu on suhteliselt raske sõnadesse panna! Aga see oli võimas! Emotsioon kogu eluks ning korraldajatele suur tänu! Sellistes oludes hakkama saada on ikka väga keeruline. See pani proovile kõik, nii jooksjad, korraldajad kui ka pealtvaatajad. Ja kõik said ka ilusti hakkama!
See ööjooks andis väga hea emotsiooni ning selle pealt on hea edasi minna!
Jõudu, jaksu ja tugevat tahtmist!
Comments
Post a Comment