Puhkus on veel raskem kui treening:/
Tundub justkui kummaline , et treenida lihtsam, puhata raskem? See ongi sõltuvus. Nagu suitsumehed ei suuda kaua ilma suitsuta olla, kibelen mina juba ammu jooksurajale tagasi, kuigi kõigest 2 nädalat olen jooksust puhanud, käinud ujumas ja puhanud.
Kindlasti on seda puhkust vaja. Põlv ei ole veel kaugeltki mitte korras, üpris morjendav ja motivatsiooni rööviv takistus. Kui isegi niisama kõndides kisub vahel lonkama. Pean vist tõesti arstile minema, viimases hädas tuleb seal ära käia, kui muudmoodi ei saa, iseasi kas nendega ka saab, see on ka kaheldav,
Aga nii palju siis hädadest. See et põlv valu teeb, ei tähenda , et ma ei mõtle uuele hooajale, vastupidi , mida rohkem ma kodus olen , kuna ma ei ole trennis, seda rohkem mõtlen tulevale hooajale.
Loodan siis 19 ndast novembrist jalule saada ning tagasi rajale lennata!
Uue aasta tähtsaim võistlus on kindlasti mai kuus toimuv 24h Euroopa Meistrivõistlus Hollandis , kus on eesmärk parandada oma parimat tulemust. Ei hakka varjama, et 200 km on miinimum eesmärk. Kui asjad lähevad nii nagu plaanitud, siis jooksen ka Vana-Aasta õhtul 12h jooksu, " Viimase öö unistus" , mis oleks ühe pika treeningu asemel:) Siis arvatavasti enne kevadet väga palju võistlusi ei teegi, panen rõhu treenimisele. Ning peab hakkama ka endale veidikene tuge otsima, et saaks korralikult treenida ning lubada endale võistlustel käimist ka kaugemal kui Tallinn . Kuigi jah, raske on leida toetajaid, kui pole veel erilist saavutanudki:) Tahetakse tulemust, aga kust tuleb tulemus? Kui pole võimalusi. Aga noh, siiani olen hakkama saanud:) Ja saan ka edaspidi, lihtsalt , natukene raskemalt tuleb see kõik:)
Vahel on väga huvitav mõelda, et kui ma esimest korda sugulasega metsa jooksma läksin, siis oli mu eesmärk kesta 10 km tema sabas, hakkama sain, pärast oli super tunne, aga olin väsinud. Aga nüüd kui on mul 24 h jooksus joostud u 100 km, ei tohiks ma veel väsimusele mõelda, inimvõimed on ikka uskumatud ja arenemisruumi on ikka veel tohutult,
Aga siinkohal usun ,et loevad väga palju treeningu tingimused , elustiil ja elukoht. Kui Eesti rekord on 224 km , selle aasta Maailma Meister jooksis 277 km , Eesti parim sel aastal 193 km . Maailma rekord on 24 tunniga 303, 5 km( Yiannis Kouros Kreeka jooksja aasta) aastast 1997 . Kas meil ei ole võimalustki? Peab olema!
Hüppan siin ühelt teemalt teisele kogu aeg , aga no loodetavasti saate aru, hetkel meenus, kui kunagi oli artikkel minu ultrajooksu kohta kuskil delfis , siis oli üks kommentaar selline:
"Mõttetu! Oma tervist niimoodi tuksi keerata. Normaalne see küll pole.
Mingu tehku parem füüsilist tööd ja on kah asjast rohkem kasu."
Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi, kui see vaene hing vaid teaks kui palju ma tööd teen:)
See selleks, meil kõigil on oma arvamus, ja peabki olema, kõik ei saa olla ühelmeelel, kaoks mitmekesisus.
Seniks kõike head ning jaksu, olge nähtavad ning ärge laske ajal niisama teie kahjuks tiksuda, tehke midagi!
Adios!
Kindlasti on seda puhkust vaja. Põlv ei ole veel kaugeltki mitte korras, üpris morjendav ja motivatsiooni rööviv takistus. Kui isegi niisama kõndides kisub vahel lonkama. Pean vist tõesti arstile minema, viimases hädas tuleb seal ära käia, kui muudmoodi ei saa, iseasi kas nendega ka saab, see on ka kaheldav,
Aga nii palju siis hädadest. See et põlv valu teeb, ei tähenda , et ma ei mõtle uuele hooajale, vastupidi , mida rohkem ma kodus olen , kuna ma ei ole trennis, seda rohkem mõtlen tulevale hooajale.
Loodan siis 19 ndast novembrist jalule saada ning tagasi rajale lennata!
Uue aasta tähtsaim võistlus on kindlasti mai kuus toimuv 24h Euroopa Meistrivõistlus Hollandis , kus on eesmärk parandada oma parimat tulemust. Ei hakka varjama, et 200 km on miinimum eesmärk. Kui asjad lähevad nii nagu plaanitud, siis jooksen ka Vana-Aasta õhtul 12h jooksu, " Viimase öö unistus" , mis oleks ühe pika treeningu asemel:) Siis arvatavasti enne kevadet väga palju võistlusi ei teegi, panen rõhu treenimisele. Ning peab hakkama ka endale veidikene tuge otsima, et saaks korralikult treenida ning lubada endale võistlustel käimist ka kaugemal kui Tallinn . Kuigi jah, raske on leida toetajaid, kui pole veel erilist saavutanudki:) Tahetakse tulemust, aga kust tuleb tulemus? Kui pole võimalusi. Aga noh, siiani olen hakkama saanud:) Ja saan ka edaspidi, lihtsalt , natukene raskemalt tuleb see kõik:)
Vahel on väga huvitav mõelda, et kui ma esimest korda sugulasega metsa jooksma läksin, siis oli mu eesmärk kesta 10 km tema sabas, hakkama sain, pärast oli super tunne, aga olin väsinud. Aga nüüd kui on mul 24 h jooksus joostud u 100 km, ei tohiks ma veel väsimusele mõelda, inimvõimed on ikka uskumatud ja arenemisruumi on ikka veel tohutult,
Aga siinkohal usun ,et loevad väga palju treeningu tingimused , elustiil ja elukoht. Kui Eesti rekord on 224 km , selle aasta Maailma Meister jooksis 277 km , Eesti parim sel aastal 193 km . Maailma rekord on 24 tunniga 303, 5 km( Yiannis Kouros Kreeka jooksja aasta) aastast 1997 . Kas meil ei ole võimalustki? Peab olema!
Hüppan siin ühelt teemalt teisele kogu aeg , aga no loodetavasti saate aru, hetkel meenus, kui kunagi oli artikkel minu ultrajooksu kohta kuskil delfis , siis oli üks kommentaar selline:
"Mõttetu! Oma tervist niimoodi tuksi keerata. Normaalne see küll pole.
Mingu tehku parem füüsilist tööd ja on kah asjast rohkem kasu."
Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi, kui see vaene hing vaid teaks kui palju ma tööd teen:)
See selleks, meil kõigil on oma arvamus, ja peabki olema, kõik ei saa olla ühelmeelel, kaoks mitmekesisus.
Seniks kõike head ning jaksu, olge nähtavad ning ärge laske ajal niisama teie kahjuks tiksuda, tehke midagi!
Adios!
eitea kas sellest on kasu aga tunne täpselt samamoodi, tagumikulihas endal veel ikka valus ja segab kõndimistki ja jooksmisele ei saa mõelda veel... või noh, tegelikult mõtlen küll ja mitte vähe, umbes 5-6jooksufilmi viimastel päevadel vaadatud ja paar veel ootavad vaatamist ja kuratlikult kade on kui näen väljas kedagi jooksmas... arstide kohta ütlen seda, et enamus juhtudel ütlevad nad sedasama mida isegi tead ja teed - annad puhkust, ravid ja kokkuvõttes kaotad vaid visiiditasu. õnnega koos kui vaid haigekassa ajaga 3,20eur-i. ilmselt tead ise samahästi - puhkust põlvele, hiljem peab jälgima, et teeksid kas reielihaseharjutusi (kükke) või treppi/mäge. tugev reielihas on see, mis hoiab põlve paigal. mul pole põlvejamasid vist juba 7-8aastat olnud, pärast seda kui kasutan glükosamiinitablette liigeste "toitmiseks" ja jälgin piisavalt reielihaste tugevust. kaua sinna hollandini aega on? kunagi satun loodetavasti ise ka taolistele üritustele ja samuti mitte väiksemate eesmärkidega :P
ReplyDeleteinimesed, kes ise jooksmisega ei tegele ei mõista seda, mida meie tunneme ja kuidas see mõjub. aga küsi nendelt, selle asja kohta mis neile meeldib. kuidas oleks, kui nemad selleta oleksid, mis tunne oleks? oleks kerge loobuda suitsust? alkoholist? millestki muust nendele olulisest asjast? väga paljud ei mõista meie maailma aga kui aus olla, siis on see ju nende probleem, mitte meie. ja pigem paneb selline suhtumine veel enam tahtma rajale ja trenni, veel pikemalt, veel kiiremalt :P vastavalt treenitud inimesele pole tema "asi" raske ega paha ega mittetervislik. see et mõni seda enda arust arvab, ei tee see seda meie jaoks halvaks. tegijal juhtub ikka nii mõndagi. ka autoga võib avarii juhtuda, tänaval libedaga võib igaüks kukkuda aga ega nemadki sellepärast loobu autoga sõitmisest või kõndimisest või muudest asjadest. halb oleks loobumine!
ReplyDeleteTänan nõuannete eest, ma ise usun et reielihastes asi ei ole. Aga jah glükosamiin on võimalus küll. Holland on mai kuus.
ReplyDelete